Miski proua Kennedy puises ilmes sundis isa Gunni õpetajatele appi minema. Ta poleks suutnud seda taluda, kui mõni võileivakandik oleks maha kukkunud või kreem tordilt alla libisenud. Vaikselt astus ta majja ning leidis eest täieliku segaduse. Härra ja proua Kelly ning proua Barton, kes oli lubanud aidata taldrikuid lauale kanda, seisid kui paigale kivistunud, näol peegeldumas õuduse erinevad varjundid.
"Mis on?" küsis isa Gunn, saades vaevaga sõna suust.
"Iga viimane kui glasuurtort!" Proua Kelly tõstis üles millegi, mis pealtpoolt vaadates näis täiesti korralik teekook, kaetud valge glasuuriga, allpool näitasid aga hambajäljed, et kook oli seest tühjaks söödud.
"Ja šokolaaditort!" ohkas Una Barton, kes oli näost lubivalge.
Eestpoolt näis tort hõrgutav, kuid tubli kolmandik oli ära söödud ning nähtavat osa hoidis ülal tükk puukoort.
Maeve Binchy, "Vana pöögipuu", tlk Heli Greenbaum, 1994, lk 12-13
