Mine sisu juurde

Gleb Kržižanovski

Allikas: Vikitsitaadid

Tema kohta[muuda]

  • 1920. aasta detsembris sai valmis GOELRO plaan, ja kõneldes sellest oma aruandes Nõukogude VIII kongressil, süütas Gleb Maksimilianovitš Kržižanovski tuled Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi "keskuste ja ringidega" kaardil, ja see kaart lõi särama delegaatide pilkude ees, neid peaaegu pimestades. Võib-olla sündis see samal õhtul, kui meil kloostrikongis õe ettevaatamatust ohkest kustus tattninalamp ja murdus ainus tikk. Pimeduses end hirmu pärast teineteise vastu surudes me ei teadnud, et kaugel Moskvas särab ja põleb sel tunnil Tuleviku kaart — meie tuleviku kaart. See tulevik oli partei poolt juba kindlaks määratud, oli parteile juba silmanähtav. (lk 20-21)
  • [Gleb Kržižanovskist:] Väheldast kasvu, kuivetu ja vilgas, tumetõmmul näol pimestavalt valged kolmnurksed kulmupuhmad, niisama valged vurrupuhmad ja habemetutt, äärmiselt suured, tumedad, elavad ja arukad silmad, peas akadeemiku must rumm-müts — nõnda seisis mu ees inimene, kes koos Vladimir Iljitš Uljanoviga oli alustanud tööd "Töölisklassi Vabastusvõitluse Liidus" ja koos Leniniga viibinud Siberis pagenduses. Ta oli unustamatu "Varšavjanka" autor ja GOELRO plaani juhtivaid koostajaid, üks neid elektrifitseerimise entusiaste, keda Lenin nimetas "valguse rüütliteks". (lk 21)
  • Kržižanovski jutustas ka Nõukogude VIII kongressist, kus ta oli süüdanud valguse Venemaa elektrifitseerimisplaani kaardil. Küsisin siiski, kas see on ikka tõesti tõsi, et selle kaardi valgustamiseks tuli kogu Moskvast vool välja lülitada.
"Ei," vastas Kržižanovski tõsiselt, "mitte kogu Moskvast: Kremlis jäi ühes toas põlema kuueteistkümneküünlane lamp... Taevas küll, kuidas ma sel õhtul närveerisin! Oli ette nähtud, et pean toime tulema neljakümne minutiga Aga plaan — näete, see on ometi mitu paksu köidet!... Nelikümmend minutit! Ütlen Vladimir Iljitšile: "Vladimir Iljitš, ma kukun läbi." Tema muheleb: "Pole viga, pole viga, ärge ärrituge, jooge just enne ettekannet tass kanget kohvi — ka mina teen seda vahel, kui ma ettekande eel närveerin." Eks ma teinudki tema nõuande järgi, aga mu ärevus ei vaibunud ... Esinen oma ettekandega ja tunnen, et nii palju oleks vaja veel öelda, nii palju... Lõpetan ja tunnen, et ma ei jõudnud mitte midagi ära öelda! Lülitan valguse Vene Föderatsiooni kaardil, juba on kogu kaart valgustatud, lausun viimaseid sõnu ja tunnen juba täiesti selgesti: kukkusin läbi! (Gleb Maksimilianovitš haaras kätega peast kinni, ta silmis välgatas tõeline hirm.) Kukkusin läbi! Ise aga piilun vilksamisi, ainult silmanurgast Lenini poole, Lenini poole! Ja näen... Vladimir Iljitš noogutab mulle pead ja naeratab, ja Nadežda Konstantinovna naeratab... Saali poolhämarusest kostab aga mingi arusaamatu kõmin... Vaatan — delegaadid tõusevad üksteise järel püsti, vaatavad üksisilmi valgustatud kaardile ja plaksutavad sellele... saate aru, plaksutavad! Ka Leninil on säärane rahulolev nägu, ta naeratab ja aplodeerib samuti... Noh, mõtlen ma, läks vist korda..." (lk 23-24)