Hakklihamasin

Proosa

Kogemused näitavad, et nii seinakella, hakklihamasina kui ka liikurkombaini kokkumonteerimisel pärast remonti jääb osasid alati ennem üle kui tuleb puudu. Ma ei tea, miks küll sellises olukorras kurdetakse varuosade puudust.
- Asta Kass, "Pahupidi puhkus" (2006), lk 15

"Ja siis ma ütlesin Leenale (Kes on Leena? Poemüüja?) et kui ta homme mulle vikatit ei laena, ei anna mina talle enam kunagi oma hakklihamasinat, sellepärast et (Vikat oli järgmine märgusõna, mis Jakobi teadvusse jõudis. Talle tuli meelde, et ta ise oli möödunud teisipäeval vikati vastu kivi katki löönud hea vikat oli, sepa tehtud, mitte vabrikutöö. Luiskamisest õhukeseks kulunud ja terav kui habemenuga, Jakob ei usaldanud seda heameelega kellegi kätte, oli lihtsalt liiga palju inimesi, kelle käes haamrivarski murdus ja kang kõveraks paindus, mis siis veel vikatist rääkida. Aga nüüd oli Jakob ise vikati vastu kivi löönud, tõsi küll, kivi oli nõgesepuhma varjus, aga Jakob oleks pidanud seda ette nägema. Isegi sõdu osati ette ennustada, mis siis veel tühisest kivist rääkida. Aga sõdu tuli ka märksa harvemini ette kui kive, vähemasti Jakobi eluajal küll. Oli kuidas oli, vikat oli ikkagi katki ja see oli Jakobi süü, kuigi keegi seda talle ette ei heitnud. Minia lihtsalt lubas Leena käest — kes see ikkagi on? — vikatit laenata. Vaat niisugust häbi Jakob ei luba! Mis majapidamine see olgu, kus pole õiget vikatitki.)
- Astrid Reinla, "Vikatimees", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987, lk 38

Sada Kreeka pähklit (kallis muidugi, kuid pole midagi parata - pühad ikkagi) lasta läbi hakklihamasina, Rauast, hirmraske, taburetil on temast reetlik lohk, käepide keerleb kiskjaliku raginaga, mis kajab õlani välja. Kui teed hakkliha, tuleb lahti võtta vähemalt kolm korda. Piinanugadele keerdunud kelmed. Kuid pähklid lähevad hästi. Kiiresti.
- Marina Stepnova, "Itaalia õppetunnid", tlk Veronika Einberg, 2015, lk 5

Lõhnas niiskelt rohelise kihiga kaetud pehkiva puu järele, just nagu oleks järve lõpmatus üks suur hakklihamasin, mis kõik ־ järve, puud, põõsad ja taeva - ühtlaseks massiks purustab.
- Jelena Ahtjorskaja, "Paanika kohvris", tlk Ehte Puhang, 2015, lk 68

Sinu hakklihamasin on kahtlemata ainuke mehaaniline ese, mida ma armastan. Igal laupäeval, kui olen selle ära puhastanud, määrin seda natukese pähkliõliga ning mässin käterätikusse, mis lõhnab meeldivalt rasva, sibula ja vürtside järele. Kruvin selle tööpinna külge ja teen kindlaks, et vänt on korralikult paigas. Luban endale, et ühel päeval teen masinast tindijoonistuse, taasluues nii selle valukojamaagia, mis koosneb täidetud osadest ja tühimikest, kurvidest ja sirgjoontest. Mulle oleks meeldinud õppida pigem rauda valama, selle asemel et nende saatanlike tööpinkide peal tegutseda.
- Jackie Durand, "Retseptiraamat", tlk Johanna Taiger, 2020, lk 95