Mine sisu juurde

Hanna Linda Korp

Allikas: Vikitsitaadid

Hanna Linda Korp (sündinud 1992) on Eesti kirjanduskriitik ja toimetaja.

Artiklid[muuda]

  • Luule on kolinud meediumisse, mida uus põlvkond kõige paremini mõistab, nimelt internetti. Tõtt-öelda juhtus see juba kakskümmend aastat tagasi, kui asutati kirjandusleht Kloaak, veidi aja pärast ka Poogen ning Delfi noorteka omaloomingurubriik, rääkimata lugematutest kirjandusblogidest. Ent ühismeedia ajal on vaja platvormi, kus saab teksti suurema vaevata üles riputada ja kus see on kättesaadav, jagatav, laigitav, kommenteeritav ning pealekauba kaunilt kujundatud ka. Nii võib Instagrami lõppematust voost puhkuse-, toidu-, reisi-, loomapiltide ja selfie'de vahel leida tekste, millel on luule tunnused ja mida autor ja sihtgrupp tunnetavadki luulena, kuid mida kirjanduskriitika arvatavasti kõrgelt ei hindaks. Ühismeedia tõttu ei ole muutunud mitte luule olemus, vaid selle vastuvõtmise viis ning suhtumine autorisse.
  • Mõtteterade naiivsevõitu poeetika on üle kandunud ka Instagramis avaldatavasse luulesse: tegemist on lühikese ja lakoonilise, suuresti kõne-, lause- ja kõlakujundivaba proosalähedase tekstiga, kus on sõnastatud elutõdesid, jutuks võetud armastus või see, kuidas olla inimene ja selleks jääda. Luuletused on kujundatud minimalistlikult (must kiri valgel või heledal taustal), mis suurendab kirjutatu mõju. Teksti aluseks võib olla isiklik läbielamine, kuid konkreetsetele paikadele ega inimestele tavaliselt ei osutata: peab ju luuletus olema piisavalt üldistusjõuline, selleks et kõnetada võimalikult laia lugejaskonda. Samal ajal tuleb autoril lugejat üllatada võimalikult siira ja autentse sisuga ning postitada regulaarselt, ent mitte liiga tihti. Vastasel korral leiab lugeja kellegi teise, kelle sõnu tõe pähe võtta.
  • Võib julgelt väita, et Instagram on USAs luule jälle võimsaks teinud: 2018. aastal läbi viidud uuringu järgi loeb luulet 28 miljonit ameeriklast, mis on viimase kahekümne aasta parim tulemus4, kusjuures ligi pool müüdud luuleraamatute autoritest on Instagrami luuletajad.
  • Kuulsaima instapoetessi Rupi Kauri näitel võib öelda, et peale tekstide on müügiartikliks, olgugi tekstid tasuta, muutunud ka autor ise: luuletaja loob oma Instagrami-vooga iseendast narratiivi, mida lugeja saab tarbida nagu toodet. Iga teine foto Kauri lehel on kaunilt kadreeritud pilt temast endast, tema kodulehel saab raamatute kõrval osta ka lõuendile trükitud luuletusi.
  • Hele-Mai Viiksaar märgib "Mee ja piima" arvustuses aga küllaltki teravalt, et privilegeeritud keskkonnas kasvanud Kaur kõneleb vähemuse eest, kelle kogemusi ta tegelikult ei adu, ning ka tema feministlik taotlus piirdub luules ainult selliste naiskarakteritega, kes ei ole aktiivne jõud, vaid vallutatavad. Samuti toob Viiksaar välja juba eespool mainitud tõsiasja: kuna Kaur soovib kõnetada korraga võimalikult laia lugejaskonda, on tema tekstides vähe isiklikku, hinge.
  • Cambridge'i ja Oxfordi ülikoolis õppinud briti poeet Rebecca Watts arutleb palju kõneainet pakkunud artiklis "Õilsa amatööri kultus" ("The Cult of the Noble Amateur"), miks on rohmakal (artless) luulel müügiedu, ning lisab: "Kõigist kirjanduslikest vormidest oli luulel kõige suurem võimalus vältida ühismeedia juhmistavat mõju, kuna luule eesmärk on tavaliselt olnud vabastada keel klišeedest. Kuid luule kui "lühikese kommunikatsioonivormi" defineerimisega on lüüsid lahti tehtud: lugeja on surnud, elagu tarbijakeskne sisu ja "silmapilkne rahuldatus"." Watts võrdleb instapoeetide kultust isegi Donald Trumpi fenomeniga, sest Instagrami-luule juures oluliseks peetav ausus ja kättesaadavus tähendavad tegelikult vaid oma tunnete lakkamatut väljendamist ning loobumist keerukusest, peensustest, kõneosavusest ja püüdlusest midagi hästi teha.
  • Instagrami-luule kujundivaesuse üle arutamine on aga minu arvates viljatu: pole mõtet vastandada n-ö akadeemilist arusaama luulest, s.o Kultuurkapitali toel soliidses kirjastuses ilmunud luulet omakirjastusliku või internetis avaldatud harrastusluulega, sest ilukirjanduslike tekstide liigitamisel avaldamisviisi alusel ei arvestata teksti mõju lugejale.
  • Eestigi instaluuletajate lehti vaadates võib tõdeda, et Instagram saab kirjandusklassika viia lugejale lähemale kui gümnaasiumi kirjandustund.
  • Kodumaised instapoeedid ei piirdu vaid klassikute taasesitamisega. Ingliskeelsete luuletajatega võrreldes kirjutavad meie autorid pisut kujundlikumalt: levinud on kalambuurid, väljajätud, paistab, et sõnade mitmetähenduslikkus sütitab luuletajaid. Meie instaluule on heterogeenne, see võib sisalda paljusid erinevalt kirjutatud, kujundatud ja esitatud tekste.
  • "Noorte täiskasvanute" luule kui selline ei ole Eestis sugugi uus nähtus. Gustav Suits ja Friedebert Tuglas olid vaevalt 20aastased, kui ilmus esimene Noor-Eesti album.
  • Ma ei usu, et Instagramis lihtsa sisu ja vormiga luule lugemine vaesemaks teeb: lõpuks on instaluule üleminekuvorm lugeja, mitte luule seisukohalt, mistõttu võib ju loota, et luuletu luule päästab lõpuks luule.