Kaugõpingud oli Antoinette juba aastaks unarusse jätnud, eelistades üht telejutlustajat, sellise välimusega, nagu oleks mõni laps nikerdanud vahtplastist büsti ja vesivärvidega üle maalinud. Jutlustaja naisel oli püsiripsmetušš, juuksed sätitud keerukaks katedraaliks, mida Antoinette jäljendas. Antoinette palus posti teel jumalasõna kuulutavaid kassette ja kuulas basseini ääres kassetimängijast tohutute kõrvaklappidega. Kirjutas hiljem üüratuid tšekke; need põletas Sallie valamus. "Kullake," sosistas Antoinette Lottole tol ööl. "Me oleme siin, et päästa su hing. Tead sa, mis juhtub su isa ja tädi taoliste uskmatutega, kui tuleb viimne kohtupäev?" Ema ei jäänud vastust ootama. Oo, ta oli proovinud näidata Gawainile ja Salliele valgust. Ihkas jagada nendega paradiisi, kuid nemad ainult naeratasid areldi ja taganesid. Ta on sunnitud pojaga pilveistmelt vaatama ja kurvastama, mismoodi teised kaks pereliiget põlevad sügavuses kogu igaviku. Aga Lotto päästab ta ilmtingimata. Ema läitis tiku, asus väreleval summutatud häälel lugema Ilmutuseraamatut. Tiku kustumisel süütas ema järgmise ja jätkas lugemist. Lotto jälgis tuld õgimas peenikesi puupirde. Sedamööda, kuidas leek ligines ema sõrmedele, tundsid kuumust ka tema sõrmed, otsekui põletataks tedagi. [Pimedus, pasunad, mereelukad, lohed ja inglid, ratsanikud ja hulksilmsed koletised täidavad ta unesid aastakümneid.] Ta jälgis liikumas ema kauneid huuli, ema silmi, mis olid silmakoobastesse eksinud. Hommikul ärkas ta veendumusega, et teda jälgitakse kõikjal kohtumõistmiseks. Päevad nagu kirikus. Halbu mõtteid mõeldes tegi ta süütut nägu. Esines isegi üksi olles. (lk 18)
Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017, lk 119
