Vilma oli alati hoolitsenud, et hobusele saaks parem ninaesine, et ta oleks harjatud. Nagu see naiste mood on — et olgu söönud ja puhas. Ja valmis leppima ühega, kasvatama ja hoidma teda varsast kronuni. Aga kus isa ja tema! Kui tore oli laatadel! Oleks raha olnud, oleksid nad igal aastal hobuse ostnud, aga pidi olema mõistlik ja piirduma vahetamisega. Otsida välja, takseerida, hinnata, laita, ülistada oma, tingida! Häda vaid, et vahetatud hobustel tuli hiljem alati mingi viga ilmsiks. Vilmal on vist ikka õigus: nemad isaga olid lollilt ausad ja uskusid, mis öeldi. (lk 13)
Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
