Nüüdisaegne ruraalsus oma füüsilise kohaloluga pakub meile pinnast, millelt küsida, mis on postindustriaalse ühiskonna kitsa linnakesksuse taga. Viimast väljendab selgelt praegune klammerdumine "targa linna" idee kõikvõimsuse külge, sest just ruraalne peidab endas selle "tarkuse" toimimiseks olemuslikult vajalikku teispoolsust – laiutavat teenindavat infrastruktuuri, mis koosneb logistika- ja andmekeskustest, transpordikoridoridest ning prügimägedest. Näiteks meie mõttelisel tasandil aina "targemaks" muutuv Tallinn toimib suuresti keskusena, mis ei võta arvesse ülejäänud riigi ruraalset olemust. Seda näitab ka hiljutine diskussioon Eesti kaheks tsooniks jaotamisest, et säilitada Tallinna kuldsest ringist väljapoole jäävate piirkondade eurotoetusi, mis aitavad pealinnal samas omaette olla, areneda ja kasvada. Aga mida teeks Tallinn linnriigina, kui (taga)maad (Eestit) ei oleks? Suur osa linna funktsioneerimise alustest asub ju ometi selle ruraalses tagahoovis.
