Irina Osinovskaja

Irina Osinovskaja (sündinud 11. augustil 1951) on Eesti ettevõtja ning teatritegelane.

Intervjuud

Meil oli väga tugev perekond. Palju armastust, hoolimist ja usaldust. Võib-olla just seetõttu tekitavad niisugused teravad sisselõiked reetmise tunde. Usalduse taastamine ei ole nii lihtne. Ja sellise teadmisega edasi elada ei ole kerge. Eks elus ole igasugu momente olnud ja ükskord jõuad selleni, et hakkad mõtlema: mis on elus kõige olulisem? Kas minna koos edasi või mitte? Praegu tunnen sisemist veendumust, et olukorras, kus mul sellist tervet peret enam ei ole, pean lahutama. Igal juhul tuleb mu elus sel suvel restart teha. Mulle annab kindlust teadmine, et minu kõrval on alati mu lapsed ja lapselapsed, nii et kui milleski kõhklen, saan alati nendelt nõu küsida ja neile toetuda. Praegu mõtlen sellele, kuidas uut elu kujundada. Mõnele asjale ei vaata ma enam tagasi, seda valu pole vaja endale teha. Oleg jääb alati minu ja laste ellu, sest ta on laste isa ja vanaisa. Meie kõigi elu läheb edasi.
Ma ei tea, mis meestega juhtub või kuidas naised reageerivad. Mina leian, et on olemas mingi eetika ja väärtused, mille ajendil me otsuseid teeme. Kui on lapsed, siis oled oma otsustega ka neile eeskujuks. Kui mina talun sellist peremudelit, kus puudub vastastikune lugupidamine, siis on oht, et see kandub edasi ja murrab pereväärtusi järgmisteski põlvedes.

Mul on pojad ja ma ei soovi, et nad võiksid oma käitumist abikaasana ja isana kujundada lootuses, et küll naine kõik andestab. Pean emana selja sirge hoidma ja sellega toetan ka oma lapsi.

Mu isa töötas Aseri keraamikatehase transpordiosakonna juhatajana ja kureeris väikest raudteedepood. Väikese tüdrukuna imetlesin isa oskust teha nii, et vedurid omavahel kokku ei põrkaks. Nii läksingi õppima raudteeinseneriks. Ema käest ikka küsiti, kas Irinast saab vagunisaatja, sest ega keegi täpselt aru ei saanud, mida ma õppisin. Õde läks mul Tartu ülikooli matemaatikat õppima ja sellest said kõik aru, mis asi see on.
Oleme tõesti kõike koos teinud. Töötasime koos Tapa raudteedepoos ja tuli aeg, kui hakati Poolast kaupa tooma. Olen Olegiga mitu korda seal kaasas käinud, viinud Eestist kaupa, müünud seal turul maha ja ostnud asju, mida siin tollal polnud: huulepulki, lõhnaõlisid, ripsmetušše jne. Oleg viis kauba komisjonipoodidesse. See ei olnud suur äri, aga aitas koguda algkapitali, millest hiljem äri alustasime.
Jah, oleme olnud mitte ainult abikaasad, vaid ka äripartnerid. Samal ajal ei ole kodu hoidmine äritegevuse kõrval sugugi vähem tähtis. Lennukat karjääri ei ole võimalik teha ilma soojust andva koduta.
Mulle jääb mõistetamatuks, miks peab naine pärast pikaajalise eduka kooselu lõppemist oma osa paluma nagu almust ja kui naine ei rõõmusta selle üle, et talle puistatakse näpuotsaga midagi, siis nimetatakse teda saamahimuliseks. Isegi kui tegemist on naistega, kes on hoidnud kogu mehe karjääri tegemise aja jooksul kodu korras ja kasvatanud lapsi, ei ole ma kunagi aru saanud sellest, miks räägitakse ainult äride väärtusest, aga ei räägita üles kasvatatud laste väärtusest. Siit ka minu küsimus: kui palju maksab üks laps, kes on kasvatatud väärtuslikuks inimeseks?
Rahvasuus nimetatakse neid noori naisi, kes miljonäri sõrme ümber keeravad, kullakaevajateks. Mida te sellisest määratlusest arvate?

Minul ei sobi seda kommenteerida. Võib-olla ongi armastus, me keegi ei tea, mis teise inimese sees toimub. Elus juhtub igasuguseid asju. Keegi ju ei garanteeri, et oledki ühe inimesega elu lõpuni koos. Igaüks teeb ise oma valikuid. Kõigest hoolimata tahaksin näha oma laste isa ja lastelaste vanaisa õnnelikuna.

Kui oled kellegagi lähedane, siis on see, mis teisega juhtub, ka sinu jaoks suur löök.
Muide, mis pilli te Aseri muusikakoolis õppisite?

Õppisin bajaani. Tahtsin õppida klaverit, aga vanemad leidsid, et klaver on liiga kallis ja võtab kodus liiga palju ruumi. Bajaan on selline akordioni moodi pill, mis mahub sülle. Kahjuks ei ole ma seda pärast muusikakooli lõpetamist kuigi sageli uuesti sülle võtnud. Oma musikaalsust olen kasutanud lastele ja lapselapsele lauldes. Lapsed on hea muusikalise kuulmisega ja Jevgeni õppis ülikooli ajal iseseisvalt klaverimängu ära.

Lahkumineku puhul on alati dilemma: kummale poolele jäävad ühised sõbrad?

Ma ei leia, et keegi peaks pooli valima. Sõbrad on sõbrad ja ebamugavustunne on ajutine ning eks see jääb iga inimese otsustada.

Keegi meist ju ei tea, milliseks elu kujuneb. Ega vali ka inimest selle järgi, mis tal on. Mul oli kõrval inimene, keda ma armastan, ja mul oli temaga ka ühiselamus hea elada. Asjad lihtsalt kujunesid nii. Mu kodu on seal, kus on mu pere. Ka reisil olles olen õnnelik siis, kui pere on minuga. Suur maja ei tee ju inimest õnnelikuks. Tähtis on, milline on suhe neil ruutmeetritel elavate inimestega. Kui saad endale lubada reise, on see muidugi väga hea. Samal ajal on ju ka inimesi, kes on oma rikkuses õnnetud. Ega suur maja polegi õnn. Nõukogude Liidus elasime kõik kitsastes oludes ja sealt pääsedes tahtsid midagi suurt. Olen aga tähele pannud, et tegelikult polegi aega seda suurt maja nautida. Peab kogu aeg korraldama, et kõik korras püsiks. Ja ega ma ei välista, et pean kõike nullist alustama.
Tahan olla armastatud ja ise armastada. Igal inimesel on vaja armastust selle kõige laiemas mõttes. Aga selliseid asju ei ole võimalik ette planeerida. Võin ainult loota.
Jah, teen alati ise kodus süüa. Kõik need aastad oleme väga vähe väljas söömas käinud. Alustasime elu ju ühikas, kus korrusel oli ühisköök ja nägid, kuidas eri rahvusest inimesed seal süüa tegid. Sealt sain selgeks eri rahvusköökide nipid. Kui praegu saad toitu ja toorainet valida, siis tollal pidid tegema külmutatud lihast iga päev erineva toidu.
Eelkõige saab lapsi kasvatada oma eeskujuga. Nendega tuleb ausalt jagada nii oma tundeid kui ka elutarkust. Loomulikult tuleb lastele pühendada nii palju aega kui võimalik, aga samal ajal tuleb jätta ka piisavalt hingamisruumi. Kuidas aga kasvatada ministrit? Pean ütlema, et minister kasvab ise. Jevgeniga õnnestus kõik väga hästi. Tema õppimine ja suhtumine oli imekspandav, kõik koolid on ta lõpetanud kiitusega: Tallinna reaalkooli lõpetas ta hõbemedaliga, Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna bakalaureuse cum laude, Warwicki ülikooli filosoofia magistriõppe cum laude, London School of Economicsi politoloogia magistriõppe cum laude. See kõik näitab head eelsoodumust, õigeid valikuid ja tublit tööd. Emana tean, et igas asjas, mida ta teeb, annab ta endast sada protsenti: nii ministrina kui ka oma väikese poja isana – ja ka minu pojana.

Mark on alles kujunemiseas. On vara öelda, mis temast saab. Olen teinud enda arvates kõik täpselt samamoodi nagu Jevgeni puhul, aga juba praegu on näha, et see ei toimi täpselt samamoodi, poistel on erinevad iseloomud. Praegu tean ainult seda, et minul ja Margil on koos minna veel pikk, ent lootusrikas tee.

Irina Osinovskaja, intervjuu: Ingrid Veidenberg, "Irina Osinovskaja. Olegi varjust välja", EPL, 06.05.2016

Tema kohta

Irina on kõige imelisem naine, kellega veetsin 30 kõige õnnelikumat aastat oma elus. Ta kinkis mulle kaks kõige paremat poega maailmas. Olin ja olen talle selle eest lõputult tänulik. Ta oli ja on mulle kõige lähedasem inimene.
- Oleg Ossinovski, intervjuu: "Oleg Ossinovski: Irina on kõige imelisem naine! Ta oli ja on mulle kõige lähedasem inimene", Kroonika/Äripäev, 15.04.2016