"Issias," ütleb ta tasa enese-ette. "Sa ütlesid enne, et sul on issias jalas. Kas sa ei võiks mulle ütelda, mis on issias?"
"Ishias!“ parandab Toots karmilt, kusjuures ta oma parema jalaga naljakaid nõksakuid hakkab tegema. "Ishias, aga mitte issias!“
"Hea küll: ishias. Mis on ishias?"
"Ishias? Kas sa tõesti ei tea, mis on ishias?"
"Ei ole kunagi kuulnud niisugust tõbe."
"Ishias on niisugune haigus," seletab Toots, "mida ainult rikkad ja haritud inimesed põevad. Teie siin, maal, võite mureta olla, teile ta külge ei hakka." (lk 31)
"Pähe ka lööb!" hüüab kuulaja. "Mis ta siis teeb?"
"Siis," ütleb Toots paljutähendavalt, "siis teeb ta vahel kaunis veidraid asju. Härra Ivanovil, mõisahärral, kelle juures ma teenin, käib ishias tihti peas. Ja kui härra Ivanovile ishias pähe lööb, siis võtab ta oma jämeda kepi ja kolgib esimest kättepuutuva isikut kolkimise viisi. Ja kõige imelikum: pärast põle tal endal aimugi, mis ta tegi. Vaata, nüüd sa tead, mis ishias teeb, Sa tahtsid teada, mis ta teeb." (lk 32)
