Juhataja

Proosa

• "Ega teil presidenti vaja ole?" päris Funt.

"Mis presidenti?" hüüatas Bender.

"Ametlikku! Ühesõnaga, asutuse juhatajat."

"Ma ise olen juhataja."

"Te siis kavatsete ise istuma minna? Miks te kohe ei öelnud? Mispärast te siis mulle kaks tundi kärbseid pähe ajate?"

• Ilja Ilf, Jevgeni Petrov, "Kuldvasikas", tlk Vladimir Pirson, 2014, lk 188

• Kušlja võttis tema annid rahuliku väärikusega vastu. Üldse võttis ta inimeste käest kõike vastu nagu enesestmõistetavat. Tema oli nende heaks rohkem ohverdanud. Selle uhke teadmisega tallas ta maakamarat oma lühikeses sinelis - sõbramees igaühega... Sevastjanov tõi talle toimetusest laua. Laua kohale pandi üles telefon, tolleaegne kobakas kollane kast, millel oli vänt nagu lihamasinal. Trükikojast aga tõi enesega rahulolev Kušlja trükitud sildi "Juhataja" ning riputas selle telefoni kõrvale.

Ta istus sildi all, suitsetas ja vaatas armuliku näoga pealt, kuidas Sevastjanov tuleb ja läheb, koostab aruandeid, tassib ajalehti, pühib põrandat - ühesõnaga, teeb kõike, mida tegi varemgi. Kušlja ei liigutanud lillegi. Ta oli veendunud, et juhatajal ei sobigi teha muud kui telefoniga rääkida ja aeg-ajalt toimetusse kõrgemate ülemuste juurde sisse astuda. (lk 24-25)

• Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21

• Järgmisena saabusid kohale ja võtsid laua ääres istet kaks nugist.

"Ei tea, mida me telliksime," küsis isanugis.

"Arvan," ütles tema abikaasa, "et meelsasti sööksin selle ettevõtte juhatajat. Prantsuse moodi."

"Mis tähendab "prantsuse moodi"?"

"Ei tähenda midagi, aga hästi peen on niimoodi tellida." (lk 41-42)

• Leida Tigane, "Orav Pikkhamba söökla", rmt: "Vikerkaar", 1978