Leida Tigane

Leida Tigane (21. mai 1908, Tartu – 13. veebruar 1983, Tallinn) oli eesti lastekirjanik ja prosaist.

"Seitse pastlapaari"

Tsitaadid väljaandest: Leida Tigane, "Seitse pastlapaari", Tallinn, Tartu: Loodus, 1938; kui on märgitud teine aastaarv, siis: Tallinn: Eesti Raamat, 1974

"Sulasenaise elu on see viimane viletsus," laob Taali oma mõtteid välja. "On hea, kui mõni peremeees lubab üles koksida kuhugi liivakünkale saunahurtsiku. Ja elu lõpuni orja teisi. Aga asunikud … Näe, need, kel juba põhi all, elavad nii toredasti, et … Ilusad uued majad, niisugust lobudikku nagu siin pole ühtegi. Ja võõraste teenijatega pole ka jagelemist, kui ise oled vähegi tööinimene. Nagu siin Tondilgi … Saab seda Alviinet küll sõimatud, et tige ja mis ta kõik on, aga kui järele mõtled, eks need teenijad, näe, meie isegi, ole ikka vahel sänid ka. Vaata, sellepärast ma tahaksingi olla parema meelega asunikuperenaine kui talus. Karjust tuleb ju esialgu pidada, pärast kui oma lapsed kasvavad, pole enam sedagi vaja. Mõtle, kui ilus, kui oled pühapäevahommikul oma talitused talitanud ja istud vähekeseks oma maja klaastrepile puhkama. Võtad midagi näputööd kätte. Aias — oma aias — hakkavad sõstrad juba punaseks minema, ja aia taga mäletsevad ilusad hästisöödetud lehmad. Neli tükki, või vahest koguni viis." (lk 75)

Tiiu harutab paberi lahti ja loeb:

"Kui tunte lainet tumedat

su sojas rinas mäsavat

sis hära ühteki otsust te

torm ei vi laeva üle ve."

Tiiu peidab paberi hoolikalt sinnasamasse taskusse, kus asetseb ta rahagi, kuivatab peopesaga silmi ja hakkab ruttu astuma sinnapoole, kuhu näitab nool ristteel posti otsas seisval laual ühes lähema seletusega:

Elva 15 km.

(lk 320)

"Vikerkaar"

Tsitaadid kogumikust: Leida Tigane, "Vikerkaar", Tallinn: Eesti Raamat, 1978.

Seda kohta nimetati Luigemetsaks, kogu ümbrus aga kuulus Jõevalla alla. Et seal vallas vist küll nimetamisväärset jõge polnud, seda ma tookord ei teadnud ega olnud sellest eriti huvitatudki, aga lootust metsas luike näha ei kaotanud. Ja oli ikka hoopis pidulikum metsa minna, kui võisid kaasas kanda lootusi, et võib-olla järgmise teekäänu taga silmad ees künkal suurt valget luike, kes on selle metsa peremees. (lk 5)
Siis kerkis naabertalu Käpa kopli kohale ja jäi oma imepärases ilus kõrgelt üle taeva visatuna kauaks ajaks püsima vikerkaar. Nii kauaks, et kui ma praegugi seda loodusnähtust meenutan, siis kõige kõrgem kaar ja kõige täiuslikumad värvid näivad ikka veel olevat ära tarvitatud nimelt selle vikerkaare peale. (lk 6)
Oli vist Käpa Linda, kes ütles:

"Vikerkaare peale ei tohi näpuga näidata, siis ta vihastab ja viib enda juurde taeva peale."

See teade, mille õigsuses kellelgi kahtlust ei tekkinud, pani meid ebalema. Enne Linda hoiatust polnud ühelegi pähe tulnud mõtet vikerkaare peale näpuga näidata. Milleks? Aga nüüd osutus see niivõrd sundivaks vajaduseks, et kas või seo käed selja taha kinni.

Õnneks leidus sellestki pingsast olukorrast väljapääs. Käpalt ulatus tädi maja juurde parasjagu kõrge kiviaed. Kükitasime kõik reas selle taha ja näitasime mitmeid kordi ühtesoodu vikerkaare peale. Tema meid sinna aia taha õngitsema ei tulnud. Järelikult ei näinud ta tühjagi ja meie olime õnnelikud, et tulime olukorrast puhtalt välja.

"Vikerkaar", lk 5-6

Et huntide häbematust vähekegi pidurdada, korraldasid mõisnikud sageli hundijahte, mis kandsid tihtigi õige pidulikku ilmet. Kutsuti ümberkaudsed mõisnikud kokku, veeti tuttavaid linnastki, söödi ja joodi öö läbi ja järgmisel hommikul vara marsiti metsa võsavillemeid karistama.

Aga sääraseks jahiks oli vaja ka ajajaid. Ega hundid niisama, lahkest meelest, ei mõelnudki kõndida jahiseltskonda püssitorude ette. Ajajaid pidi tulema igast perest vähemalt üks ja nende ülesandeks oli hirmsa kära ning müraga hirmutada hundid sinnapoole, kus neid ootasid püssimehed. Tasuks said ajajad mõnel pool paarkümmend kopikat, teisal jälle kimbu hagu — nii kuidas juhtus. Ajajate kokkukutsumine oli metsavahi ülesanne, kes siis nii kiiresti ühest perest teise jooksnud, et ei saanud kuskil rohkem rääkida kui:

"Tere hommikust, hundijahti! Sõõru kokku, jumalaga!"

Kuusiku rahvas oli üle valla tuntud oma suure laiskuse poolest. Ega nemad viitsinud kunagi ülearust sammu astuda. Aga et käsu vastu ei julgetud hakata, siis saadeti need kaks välja, sest neil kodus kõige vähem sõnaõigust, kuna üks oli noorusest nõrk, teine aga vanadusest väeti.
Kui norguspäi oli tükk maad edasi marsitud, ütles Märt rõõmsalt:

"Nüüd ma tean küll, vanaisa, mis me teeme."

"Kuulsid, mis isa ütles," venitas vanaisa vastu.

"Mida ta ütles?"

"Noh, et ei tohi heinaküüni magama pugeda."

"Ega meie ei poegi heinaküüni," seletas Märt. "Praegu ju külm, kus sa seal magada saadki. Aga tead, lähme näitame end metsavahile ära ja kõnnime teistega koos metsa ka. Aga sood pidi ringi jooksma ning ennast väsitama me küll ei hakka. Las teised jooksevad. Kükitame kuskile põõsa alla maha ja puhkame jalgu, kuni see jant möödas. Kes meid seal enam vahib, mis me teeme."

See nõu meeldis vanaisale väga. Ta ümises rahulolevalt ja hakkas isegi kiiremini astuma. "Tark poiss," mõtles ta omas meeles. "Ei tea, kes temast peaks kord saama?" (lk 8-9)

Kuusiku omad jäid, nagu ikka nende komme, minejate rodu lõppu. Siin oli palju parem lonkida kui eespool, polnud karta, et jääd kellelegi jalgu, samuti polnud vaja kellegagi juttu ajada ega vastata sääraste küsimuste peale nagu: "Mis kodused teevad?" Võis tammuda edasi, nagu süda soovis, mõelda kodule ja soojale sängile ahju taga nurgas, vahel seisatadagi ning teistest mõni samm maha jääda. (lk 9)
Vanaisa tõusis vastupidi oma harilikule harjumusele haruldaselt virgasti istuma.

"Need ju ajajad," ühmatas ta. "Ega nad, põrgulised, ometi hunte siiapoole ei hirmuta?"

Selle mõtte peale tõusid mõlemad krapsti püsti, aga juba ilmusid üle heinamaa metsast puude vahelt nähtavale esimesed hallid kogud, kes täiel jooksul nende suunas kihutasid.

Ei nüüd olnud vanaisal ja pojapojal enam aega haigutada ega mõelda millelegi muule kui oma elu päästmisele. Jalad pandi liikuma, ja veel nii kiiresti, et päris ime vaadata. Vanaisale ei tulnud enam kramp meeldegi ja Märdil polnud aega kordagi mõelda, kui raske ja väsitav on joosta metsas üle lumiste mätaste ja läbi tihedate põõsastikkude. (lk 10-11)

- "Hundijaht", lk 7–11

Vanavanaisa hakanud tasakesi rõugu varjus hobuse poole hiilima, et mine sa seda võõrast looma tea, viimati näeb tulijat enneaegu, ehmub ja kappab minema. Hakka siis teda veel mööda nurme taga ajama. Ta karanud rõugunurga tagant välja ja krapsti hobusel ümber kaela kinni. Ja nüüd alles näinud, et see polnudki Sepa Märdi vana ruun, vaid hoopis suur karu.

Kui siis vanavanaisa pistnud nii suure jooksuga kodu poole minema, et oli päris ime, kuidas ta raske keha jalgadele järele jõudis. Taha ta muidugi ei söandanud vaadata, muidu ta oleks näinud, et karu niisama suure kiiruga metsa poole putkas. Väsimus ei tulnud vanavanaisale enam meeldegi. Pole jõudnud kolmenigi lugeda, kui olnud juba koduväravas.

Mina muidugi selle eest ei saa vastutada, kas see lugu vastab täpselt tõele, aga kes teab, võib-olla kui keegi oleks tookord vanavanaisa jooksu aja stopperiga ära mõõtnud, vahest oleks tuhande meetri jooksu maailmarekord veel tänapäevani tema nimel. (lk 13)

"Kui vanavanaisa mängis kiirjooksjat", lk 12-13

"Mis kassil sellest, missugune korter on," ütles Annu. "Aga vaata, kas sa panid tähele, kuidas Kuusiku tädi eile kassi viis?"

"Miks ei pannud. Võttis kassi sülle ja läks. Nagu harilikult ikka kassi kantakse. Ats muudkui liigutas sabaga."

"Jaa," noogutas Annu targalt pead, "selles see viga oligi. Ma ei tahtnud Kuusiku tädile öelda, mis see minu asi oli, aga mõtlesin küll, et niisuguse äraviimisega ei jää kass ilma peal uude kohta pidama. Mõtle nüüd ise järele: kui keegi läheb, kass niisama lahtiselt süles, näeb kass ju tee ära, kustkaudu minnakse. Ime siis, et ta otsekohe, nagu lahti pääseb, tagasi jookseb. Kass on ju säärane loom, sinna ei ole midagi parata, et tema ei taha hästi uude kohta jääda. Ainult kui niiviisi osatakse viia, et ta teed ei näe, siis ei oska ta tagasi minna." (lk 15)

Ma ei osanud vastu vaielda, kuigi mulle tundus kahtlane, kuidas kass üks päev teab teed ja teine päev enam mitte. Linnu maja poe-mehe kass näiteks käis iga õhtu meie hoovis prügikasti ümber luusimas, kuigi neilt oli tükk maad tulla, ja ma ei märganud kunagi, et talle oleks vaja olnud teed juhatada. (lk 16)
Õhtul oli Kuusiku tädi kirju kass jälle meie hoovis tagasi. Meie teda enam ära viima ei läinud ja nii ta jäigi sinna kõigi majainimeste kassiks kokku. Kord viskas üks, kord teine talle tükikese, Ats igatahes näis päris rahul olevat. Üksnes vanapiiga Anna käest ei saanud ta kunagi midagi, see lükkas teda ainult jalaga, kui kass talle kuskil ette jäi. Aga tema ei tulnud arvesse, tema oli üldse üks tige inimene.
"Kuusiku tädi kirju kass", lk 14–17

Teisest küljest paistis aga, et Ints meid omamoodi hoidis. Kui läksime õueväravast välja, oli ta meil alati järel nagu koer. Isegi järve ääres käis ta meiega kaasas. Tema küll kunagi vette ei tulnud, vaid istus kaldal meie riidehunniku otsas ja näugus hirmsa häälega senikaua, kui olime jälle kuival maal. Ei tea, kas ta kartis, et upume, või näugus vihaga, et olime nii rumalad ja tegime endid ise märjaks. (lk 18)
Tädi tõstis leivaastjal kaane pealt, segas seal korra puulusikaga ringi, siis aga tuli talle meelde, et pole soola, ja ta läks kööki seda tooma.

Ints jälgis teda kavala näoga, tõusis järsku püsti, võttis hoogu, ja enne kui ükski meist teda takistama jõudis joosta, hüppas otse leivaastjasse. Ta vaeseke ei teadnud ju, et mugav lamamisplats oli vahepeal kadunud. Tädi jõudis just parajasti uksele ja pillas soolavaka ehmatusega maha, kui nägi, et leivaastjast ronib välja mingisugune tundmatu elukas, kes tilgub taignast. Kui aga seesama elukas tema voodisse puhtale päevatekile kargas ja seal ennast usinasti lakkuma asus, tundis tädi oma Intsu ära. Muidugi lendas kass jalamaid leivalabida kaasabil uksest välja. Tädi jäi tuppa oma solgitud taigna ja määritud päevateki juurde hädaldama, Intsul aga oli õhtuni kibedat tööd, kuni ta jälle vähegi kassi moodi hakkas välja nägema. (lk 19)

- "Ints", lk 18–20

"Nojah, ma nägin täna öösi tõtt öelda hirmsa unenäo. Nägin, et me ei ole siin, vaid Indias. Te ju teate, et me oleme Indiast pärit."

"Teame, teame," kaagutasid kanad. "Naabrikukk teatab sellest peaaegu et igal õhtul, iseäranis siis, kui järgmine päev sadama hakkab."

"Naabrikukk on igavene epu," lausus oma kukk pahaselt. "Aitab, kui seda üks kord tehakse, nagu mina seda teen. Homme saab ta minu käest naha peale." (lk 21)

"Meie ei näinud Indiat, olime siinsamas," vabandasid kanad.

"Ma ei süüdistagi teid," tõendas kukk suuremeelselt, "see oli ju minu unenägu." (lk 22)

"Kes see boamadu on?" päris see kana, kes enne silma sügas.

"See on nagu vihmauss, aga mitu-mitu-mitu-mitu korda suurem. Seab ennast õrre peal nii ja naa, viimaks leiab kõige parema olevat mässida ennast ümber õrre nagu ilmatu suur lõngakera. Ja jääb kohe magama, ma ei saanud üteldagi, et ei meeldi mulle säärane naabrus üldse ja ülepea." (lk 22)

"Mis siis sai?" kordas kukk. "Läheb minut või paar, kui uksele ilmub uus tegelane — krokodill. See on täiesti sisaliku moodi, aga kah palju suurem. Ta võib terve kanakarja nahka pista ja vahib siis ka ringi, et vahest on veel midagi. Tema sihtis tükk aega seda õrt, aga kui siis hüppas, värises terve see kaadervärk, nagu oleks kümme traktorit korraga poe poole läinud."

"Poes oli eile inventuur, vaevalt see tänagi lahti on," ütles üks noorematest kanadest, aga kukk ei teinud kuulmagi ja kanad panid niisuguse rumaluse peale lihtsalt silmad kinni.

Kukk jätkas: "Peaaegu oleksin alla kukkunud. Tema seadis ennast õrrele, kõik neli jalga üksteise juurde, saba laskis aga rippu, saba tegi sõnniku sees ikka liips-laaps. Mind ajas see närviliseks, aga mis sa ikka ära teed, pealegi ei oska ma krokodilli keelt. Siis oli tükk aega päris vaikne, ainult saba tegi liips-laaps, kui järsku tuli tiiger, hiiglasuur metskass. Tema hüppas kohe üles, ja alles siis hakkas vaatama, kuidas istuda. Proovis nii- ja teistpidi, kuni seadis end pikkupidi õrrele. Aga õrrel oli ruumi niigi vähe, tiiger trügis krokodilli, see jälle madu, see omakorda mind otsa poole. Pressivad nagu hullud." (lk 22-23)

"Kuke unenägu", lk 21–23

Eemalt hakkas paistma kartuli-väli. Isegi siia oli tunda head, närtsima hakkavate kartulipealsete lõhna.

"Pahandus," tuli vanale seale meelde naise jutt. "Muidugi võib sellest tulla pahandust. Aga ma ainult õige vähe, nii kärsaotsaga, vaatan, kas nad on juba valmis."

Ta astus väljale ja lükkas ninaga. Hea suur kartul jäi lõugade vahele. Lükkas uuesti — sama lugu. Astus sammu edasi, tuhnis siit ja tuhnis sealt — ilusaid ja hästi maitsvaid kartuleid leidus igal pool. Vana siga läks ikka rohkem ja rohkem hoogu, tuhnis suure hoolega, kuni kõht sai nii täis, et liigutadagi oli raske. Siis alles tõstis kärsa üles, vaatas päikest, see hakkas just metsa taha veerema. (lk 25)

Kui siga koju jõudis, oli päike juba loojas.

"Noh," küsis naine, "kuidas õe lapsed olid? Ilusad? Roosad?"

"Väga ilusad ja väga roosad,» teatas siga. "Ja kuidas nad jooksid! Kõige nelja jala peal, nii et päris ime oli vaadata."

"Mis lastele nimeks sai?"

"Ühele Kurr-Näu, teisele Urr-Käu, kolmandale Miisu-Miisu, neljandale Kiisu-Liisu, viiendale Muri, kuuendale Krants, seitsmendale Pontukene, kaheksandale Mustik, aga rohkem lapsi õel polnudki," seletas vana siga.

"Oh sa häbematu valelik!" hüüdis naine. "Sa ei käinudki õe pool, küllap tuhnisid mõnd kartulipõldu."

Vana siga puges põhku, silmad häbi täis.

"Küll mul on tark naine," mõtles ta. "Aga kuidas ta ometi aru sai, et need polnud mu õe laste nimed?" (lk 25-26)

"Siga varrudel", lk 24–26

Väike särasilmaline ja pikitriibuline metsseapõrsas küsis oma emalt:

"Mis asi on metsseapõrsapraad?"

"Kust sa niisuguse totruse peale tuled?" tõstis ema kärsa püsti.

"Teised räägivad."

"Missugused teised?"

"Noh, teised põrsad."

Lugu oli nii, et see oli põrsakarjas kõige väiksem ja sellepärast ka kõige rumalam. Vähemalt teised pidasid teda selleks. Suuremad juba iga asja, mis nad metsast kuulsid, emale rääkima ei läinud. Nad teadsid, et selle eest võib nahutadagi saada. Ema oli vahel väga äkilise loomuga. (lk 27)

"Mis sa nüüd patrad," noomis vana siga. "Mis on midagi taevalikku ja natuke paremgi?"

"Noh, see metsseapõrsapraad."

"Ah nii," läks vana siga päris põlema. "Nüüd ma lähen metsa ja murran viimase kui siili maha. Ja panen nad nahka ka. Tükkis okastega."

Põrsas kohkus. Viimati sunnitakse teda ka siili sööma ja veel okkaidki. Need ju nii teravad, põrsakari teeb alati aukartliku ringi, kui seda looma trehvab. Sööd neid okkaid, pärast tungivad need kõhunahast läbi, teised põrsad hakkavad teda naerma ja nimetavad praakiläinud kammiks. Tema aga kartis päris haiglaselt väljanaermist, pealegi ei osanud ta kunagi irvitajatele vastata nii, et oleks vastatud. (lk 28)

[Põrsas:] Siil oli kuulnud seda juttu jänese käest. Jah, tema oli rääkinud kõigile, ka oravale puu otsas. Orav olevat öelnud, et temal on ükskõik, kuidas see maitseb, kas või kadaka moodi, millest ta üldse aru ei saa, mispärast see kasvab. (lk 28)
Vana siga tundis, et ta kaotab otsekohe mõistuse, kui midagi ära lõhkuda ei saa. Aga lõhkumiseks polnud aega, ta kõige väiksem põssake oli suures hädaohus. Sellepärast piirdus ta ainult halvustava märkusega põrsa suhtes, kes rääkis inimese külaskäigust nende pesa ligikonda: ""Ma olen küll juba kolmenädalane, aga sihukest asja polnud ma enne veel näinud" — vaata, kus mul ilmatark väljas." Käskis neil nii vagusi olla, et konn võiks neist üle hüpata, ilma et ta neid tähele paneks. Tõmbas veel kord ninaga, et suunavalikus kindel olla, ja pani jooksu.

Konn hüppaski neist üle, mõnele täitsa selga ja, ausõna, ei pannud neid üldse tähele. Põrsad oleksid selle elamuse üle hea meelega muljeid vahetanud, kuid ei julgenud. (lk 30)

Ja mamma siga pajatas:

"Tormasin siit jälgi mõõda järele. Mul oli kohe selge, et need viivad metsavahi koopa juurde. Jõudsin metsast välja, ja seal see oligi. Tõmbasin sügavalt ninaga: oli notsukese lõhna ja paari inimese lõhna ka. Seadsin kähku väikese lahinguplaani kokku. Esiteks tegin paar ringi ümber koopa, kõik, mis ette jäi, viskasin ümber. See oli nii hirmutamiseks. Siis mõtlesin uue triki välja — kergitasin natuke kärsaga nende koopa nurka. See ajas nad päris paanikasse, nad hüppasid ühest august välja ja panid lepikusse, nii et tolm taga."

"Mina ei kartnud," seletas väike notsu. "Ma vaatasin ainult, kuidas nad jooksid."

"Sina, tripsukene, muidugi ei kartnud," ütles ema metssea õrnusega. "Ja mis sul karta oligi, kui memme on kohal ja teeb mürtsu. Lükkasime kahekesi mõned asjad ümber, mis meile jalgu jäid, ja tulime tulema. Enne lõgistasin lepiku poole veel korra hambaid, et neil pähe ei tuleks meile järele hiilida, ja padavai kodu poole."

"Mina lõgistasin ka," ütles väike notsu. (lk 30-31)

"Väike särasilmaline pikitriibuline põrsas", lk 27–31

"Miks sina kisendad?" vihastas hunt. "Villa sul seljas pole, ainult paar karva püsti."

Põrsas ei hoolinud sellest jutust, karjus edasi.

"Kui sa nüüd kohe vait ei jää," ähvardas hunt, "tuleb veel mõni koer ja siis sa näed, mis saab."

Põrsas kiunus aga veel läbilõikavamalt. (lk 33)

Hunt vedas teda jälle tüki maad metsa poole ja pahandas:

"Teinekord ma sinusugust enam ei võta. Võtan lamba, see, kui teebki häält, siis mahedalt. Ja lõhn on tal parem ja vill kõdistab kenasti kurgu alt."

"Lase mind siis koju,» hädaldas põrsas.

"Nii kaugele juba ära toodud!» imestas hunt. «Kes mu vaeva kinni maksab?" (lk 33)

Nad olid jõudnud juba poolde lepikusse, kui kuulsid enda taga kolme koera haukumist. Hunt lisas sammu, aga põrsas oli raske. Nagu tuul olid koerad neil peagi päris kannul. Hunt nägi ära, et pole enam midagi teha, ja otsustas saagi maha jätta.

"Mis ma sulle ütlesin — näed nüüd, nad ongi juba siin," jõudis ta veel kord põrsa peale käratada, enne kui paari pika hüppega võssa kadus. Sinnasamasse kadusid mõni hetk hiljem ka kolm suurt koera.

Põrsas jäi üksi keset öist lepikut. "See oli üks imelik onu," mõtles ta. Siis hakkas ta tasapisi koduteed otsima. (lk 33)

"Miks sina kisendad?" (lk 32-33)

Siis sattus ta siili peale, kes üks-kaks-kolm tegi endast kera. Ema teab küll, kuidas seda lahti teha, aga ema polnud kohal. Ja rebasepoeg tundis järsku, et ta on näljane.

Väike rebane istus tükk aega siili juures, kuid abi sellest oli vähe. Või õigemini üldse mitte. Siil kõssitas ühe koha peal nagu kivi. Ei aidanud ka tema kobamine, ainult haiget tegi, ja veel õige haiget. Rebane otsustas ema üles otsida, las koorib siili ära, tema oskab seda. (lk 37)

[Kukk:] "Kas sa ei saa aru? Kui sina kirju kana ära sööd, jääb ju muna järele. Kuidas sina niisugusest lihtsast asjast aru ei saa? Kõik teavad seda seadust, et kes kana ära sööb, hoolitseb edaspidi ta muna eest."

Rebasepoeg piuksatas.

"Ära piuksu midagi. Kõigepealt pead muna välja hauduma, selleks kulub oma kolm nädalat. Vaata, et sa muna pealt ära ei lähe. Ainult väga lühikeseks ajaks võid minna jooma ja mõne tera krabada. Kui kauemaks jääd kooberdama, jahtub muna ära ja su lips on läbi."

Rebane vingatas.

"Jah, ega see kerge ei ole, aga kui sa tõsiselt asja juurde asud, siis ma usun, et tuled toime. Kui kanapoeg lõpuks munast välja tuleb, pead sa kõigepealt ta siblima õpetama. Kas sa oskad siblida?"

"Kus ma siis oskan."

"Vaata nii. Ühe jalaga üks kord ja teisega kolm korda. Et sul on aga neli jalga, siis tuleb sul ühe paariga siblida ja teine paar sel ajal üleval hoida. Vaata nii, kui oletada, et mu tiivad on teine paar jalgu."

"Mamma," niuksus väike rebasepoeg. "Ma tahan koju." (lk 39)

Ema oli vahepeal koju jõudnud ja kostitas sõnakuulmatut poega esiteks kõrvakiiluga ja teiseks konnakintsuga. Kolmandaks tegi ta teatavaks, et hommepäev hakkavad siinsamas koopa ees elukooli õppused peale. Muidu lasevad ennast isegi kukel ninapidi vedada. (lk 39)
- "Rebasepoja seiklus" (lk 36–39)

Pikkhammas jäi mõttesse, õigus, midagi pidi pähklitega peale hakkama, kes siis head kaupa niisama raisku minna laseb.

"Asutan söökla," otsustas ta. "Külastajaid kostitan pähklitega. Iga pähkli eest kolm käbi."

"See on liiga kallis," leidis Pruunkasukas.

"Kellele kallis, kellele mitte," ütles Pikkhammas upsakalt. (lk 41)

Tuli vares, tuli rebane, hunt sörkis võsastikust välja, jänes tipsas ettevaatlikult lähemale. Isegi metsavahi Krants, kes niisama ajaviiteks oli ringi luusimas, nägi mööda minnes silti ja istus koos teistega laua äärde. Kõik peale jänese tagusid käppadega vastu kändu ja nõudsid, et toodagu otsekohe toit lauale. Aega olevat vähe.

Orav Pikkhammas ilmus ilusa kummardusega külaliste ette.

"Kui palju pähkleid keegi soovib?" päris ta.

"Pähkleid?!" imestasid külastajad kooris. "Kes sööb pähkleid?"

"Mulle palun üks meeter seasoolikaid," kraaksus vares.

"Mulle pool lammast. Aga rasvast," teatas hunt.

"Mulle lontharjaga kirju kukk," koputas rebane käpaga vastu kännu äärt.

"Mulle rõngas verivorsti ja vasika esimese jala koot," haukus Krants.

"Mulle üks kapsapea ja lõunapoolne tükk õunapuukoort," avaldas jäneski teiste selja tagant oma soovi.

"Kahjuks," tegi orav jälle kummarduse, "ei saa ma teile vastu tulla. Minu sööklas pakutakse ainult taimetoitu. Proovige korraks neid pähkleid. Olen kindel, et kui te üheainsa ära sööte, ei taha te kunagi enam midagi teada sihukestest asjadest nagu seasoolikad või lambad või verivorstid."

"Ennem sööme kive," naersid külalised ja jooksid laiali, igaüks ise kanti. (lk 41)

Järgmisena saabusid kohale ja võtsid laua ääres istet kaks nugist.

"Ei tea, mida me telliksime," küsis isanugis.

"Arvan," ütles tema abikaasa, "et meelsasti sööksin selle ettevõtte juhatajat. Prantsuse moodi."

"Mis tähendab "prantsuse moodi"?"

"Ei tähenda midagi, aga hästi peen on niimoodi tellida." (lk 41-42)

"Orav Pikkhamba söökla" (lk 40–42)

Välislingid