CALIGULA: Ma ei salli kirjamehi ega suuda nende valesid taluda. Nad kõnelevad selleks, et mitte iseennast kuulata. Kui nad iseennast kuulaksid, siis nad teaksid, et nad ei ole midagi, ega suudaks enam rääkida. Minge, lõpetage, ma jälestan valetunnistajaid.
CHAEREA: Kui me valetamegi, siis tihtipeale enese teadmata. Nõuan, et mind süütuks tunnistataks.
CALIGULA: Vale pole kunagi ilmsüütu. Teie vale aga omistab tähtsust elusolenditele ja asjadele. See ongi, mida ma ei suuda teile andestada.
CHAEREA: Ja ometi peab sellele maailmale kaitsekõnet pidama, kui me tahame siin elada.
CALIGULA: Lõpeta kaitsekõne, kohtuotsus on tehtud. See maailm siin on tähtsusetu, ja kes seda tunnustab, on vaba. (Ta on püsti tõusnud.) Ja just sellepärast ma teid vihkangi, et te pole vabad. Terves Rooma riigis olen ainult mina üksi vaba. Rõõmustage, sest teile on lõpuks ilmunud keiser, kes teile vabadust õpetab. Mine ära, Chaerea, ja sina ka, Scipio, sõprus ajab mind naerma. Minge, kuulutage Roomale, et tema vabadus on talle lõpuks tagasi antud ja et koos sellega algab suur katsumuste aeg. (lk 389)
