Kanapesa

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • — Õie! Õie! hõikas Ants aiast. — Õie, tule ruttu siia!
— Mis neil seal peaks olema, imestas Õie ja jooksis aeda.
Ants ja Ott seisid suure rippuvate okstega sõstrapõõsa juures, näod naerul. Vähe eemal kaagutas kõigest jõust Õie valge kana, kellest ema oli rääkinud, et ta juba paar-kolm nädalat oma pesa peidab ja ei-tea-kuhu muneb. Ema oli kogu pesatäie mune sellele lubanud, kes pesa leiab.
— Meie leidsime kanapesa, hüüdis Ott.
— Nüüd saame munad endale, müüme ära ja raha teeme pooleks, lisas Ants uhkelt ja lükkas sõstrapõõsa oksad kõrvale.
Siin see peidetud vara oligi. Suur hunnik helevalgeid mune. Ja nende pärisomanik seisis eemal ja hurjutas leidjaid, et ilm kaikus.
— Mina nägin, kui kana põõsa alt välja hiilis. Näitasin Antsule ja Ants arvas kohe, et küllap siin ta pesa ongi, seletas Ott. (lk 33-34)