Kansas oli lõputu tasane maa, kaetud tuules õõtsuva kõrge rohuga. Nägemata midagi peale lainetava rohu ja otsatu taeva, rändasid nad päev päeva järel mööda Kansast. Taevas kummus täiusliku sõõrina üle lausmaa ja vanker püsis täpselt selle sõõri keskpunktis. (lk 10)
"Kus siis papuus on, Mamma?" nõudis Laura.
"Ära räägi täis suuga," turtsatas Mamma.
Laura mälus suutäie läbi, neelatas ning teatas uuesti: "Ma tahan papuusi näha!"
"Issand halasta!" ohkas Mamma. "Mis võim paneb sind nii väga indiaanlaste järele igatsema? Küllap me veel näeme neid piisavalt. Ma ei imestaks, kui me näeme neid rohkem, kui tahame!"
"Nad ei tee ju meile haiget?" päris Mary. Tema oli alati korralik ega rääkinud täis suuga.
"Ei," vastas Mamma. ״Ära sellist mõtet küll pähe võta."
"Miks sulle indiaanlased ei meeldi, Mamma?" imestas Laura ja püüdis keelega siirupitilka nilpsata.
"Lihtsalt ei meeldi, ja ära laku oma näppe, Laura!" lausus Mamma.
"Aga see on indiaanlaste maa, kas pole?" arutles Laura. "Miks me tulime nende maale, kui nad sulle ei meeldi?"
Mamma tähendas, et ta ei tea, on see indiaanlaste maa või mitte. Ta ei teadnud, kus asus Kansase piir. Aga nii või teisiti, indiaanlased ei võinud olla siit kaugel. Papa oli vestelnud ühe mehega Washingtonist, kes teadis rääkida, et Indiaaniterritoorium avatakse varsti asunduste rajamiseks. Võib-olla oli see juba avatud, seda nad ei teadnud, kuna Washington oli nii kaugel. (lk 29)
