Karl Jaspers

Karl Jaspers (23. veebruar 1883 Oldenburg – 26. veebruar 1969 Basel) oli saksa filosoof, arst ja psühhiaater.

Eesti keeles on ilmunud tema teosed "Kuhu läheb Lääne-Saksamaa? (faktid, kartused, väljavaated)" (tõlkinud Matti Vaga ja V. Lindsalu, 1970), "Jeesus" (saksa keelest tõlkinud Helgi Loik – kogumikus "Valik III. Esseid maailmakirjandusest". Loomingu Raamatukogu 1988, nr 51/52, lk 34–57), "Eesmärk on vabadus: mõtisklusi vabadusest aastal 1949" (Poliitika 6/1991, lk 43–56) ja "Aja vaimne situatsioon" ("Die geistige Situation der Zeit", 1931; tõlkinud Krista Läänemets. Sari Avatud Eesti raamat, 1997).

"Aja vaimne situatsioon"

Karl Jaspers, "Aja vaimne situatsioon", tlk Krista Läänemets, Ilmamaa, 1997

Kui inimese mõõdupuuks on tema keskmine tööjõudlus, ei ole üksikisikul eraldivõetuna enam mingit tähtsust. Keegi pole asendamatu. Sellisena, nagu ta oli, on ta midagi üldist, mitte tema ise. Selleks eluks on ette määratud inimesed, kes ei tahagi olla nemad ise; nemad on eelistatud. Näib, et maailm peab sattuma keskpäraste inimeste kätesse, saatuseta, tasemeta ja tõelise inimlikkuseta inimeste kätesse. (lk 48-49)
Kui tahetakse sõda iga hinna eest ära hoida, siis tuigutakse pimesi otse selle keskele, olles teiste poolt manööverdatud olukorda, kus hävitatakse või orjastatakse ilma sõjata. Kui tahetakse sõda vähemalt niipalju vältida, kui see meie võimuses on, siis nõuab karm reaalsus igal hetkel selle puhkemise võimalusega arvestamist ja mõistuse valvelhoidmist, mis tähendab "iga hinna eest". (lk 103)
Meie aja maailmaajalooline põhiküsimus on see, kas inimmasse on võimalik demokratiseerida, kas keskpärase inimese natuur on üldse võimeline riigikodanikuna põhijoontes faktiliselt mõistma kaasteadmisel ja -otsustamisel tekkiva kaasvastutuse rolli oma elus. Pole mingit kahtlust, et valdav enamus valijaist ei järgi tänapäeval oma teadmistel põhinevat veendumust, vaid mittekontrollitavaid illusioone ja ebatõenäolisi lubadusi; et mittevalija passiivsus etendab suurt rolli; et kõikuvad minoriteedid, bürokraatiad või üksikisikud saavad võimule juhuslike situatsioonide tagajärjel. Mass võib midagi otsustada vaid häälteenamusega. Võitlus häälteenamuse eest kõigi propagandavahenditega, sugestatsiooni, pettuse ja erahuvide rahuldamisega paistab olevat ainus tee võimu juurde pääsemiseks. (lk 106)
Patsifistlikud argumendid vaikivad maha selle, mida tähendab tegelikult saada orjastatud ja elada põhimõtte järgi osutada mitte mingisugust vastupanu. Mõlemad varjavad kurjuse aluspõhja, mis on kõigi selliste jõudude süngeks lähtepunktiks, mis lõpuks leiavad väljenduse sõjas: pidada oma olemasolu vaieldamatult paremaks, ainsaks ja õigeks, võimetust asetada end teise seisukohale ja olukorda, ise end reetmata; hirmu, mis ihkab kindlust ja leiab selle ainult ülemvõimus kõigi teiste üle; naudingut võimust kui niisugusest; valelikkust iseenda ja teiste suhtes, nii et elu on üksainus suur segadus, millest pime alalhoidlikkus, ilmselte kirg ja tung pimeduse poole vägivaldset väljapääsu otsivad. Inimlikkus ei ole tegelikult reaalne, vaid allutatud tingimustele, mille kadumisel murrab läbi loomaliku omatahte metsikus - iseennast kõige tähtsamaks pidav olemasolu, mis kohutavatel paljastavatel hetkedel tuleb ilmsiks nii üksikute inimeste kui ka riikide vahel. (lk 114)

Välislingid