Kommunistlik moraal
Proosa
[muuda]- Üldiselt ma ei kannata, kui inimesed teevad ennast nii tohutu tähtsaks, aga ise on nagu rapitud kalad. Ilma peata ja seest õõnsad. Ja seljataga susimist ei kannata ma ka silmaotsaski. Olen meie tüdrukuid sellepärast koosoleku ees mitu korda liistule tõmmanud. Ega nad siis midagi mõistlikku vastu ka ütelda ei oska. Muudkui jahvatavad viimases hädas oma kommunistlikku moraali, aga ise ei taipa absoluutselt, millega seda süüakse. Vastikud pugejad!
- Kui küsid mõne sihukese printsipiaalse puujumala käest, et mis asi see kommunistlik moraal sinu meelest siis õige on, teeb ta näo, nagu oleks teda hingepõhjani solvatud. Tegelikult ei oska sihuke kitsekene lihtsalt tuhkagi vastata. (lk 58)
- Silvia Rannamaa, "Kui lapsed mõtlema hakkavad", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 50-61
- Kirikukellad lõid ikka edasi. Sevastjanov ja väike Zoja läksid veel noorteklubisse ja kuulasid vaidlust: "Kas kommunistlik noor võib süüa kulitši." Jõuti otsusele, et ei või, aga järgmisel päeval sõi Sevastjanov kulitši kodus ja tädi Manja juures ja Vanja Jakovenko juures ja väikese Zoja juures - igas majas peeti lihavõtteid, kui ei pidanud vanemad, siis pidasid vanaemad ja vanaisad... Sevastjanov ei olnud kahe isanda teener, tal oli lihtsalt kõht alati tühi ja maitsev söök oli tema elus haruldane asi. (lk 12-13)
- Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21