Nii kui ma selle olin käest ära andnud, sain ma Keele ja Kirjanduse Instituudis soome-ugri keelte sektoris laborandiks, ma olin seal aasta aega ja siis sain kirjastusse korrektoriks. Alguses oli täitsa tore ja ilus, aga ma ikkagi tahtsin toimetajaks saada ja ma ei võinud kannatada, et see korrektoriaeg nii pikale venis. Juba kolmas aasta ja. Töö oli nii masinlik, kahekesi kõrvuti loed, üks loeb kõvasti ja teine vaikselt, siis vahetatakse, sa võid ainult korrektuurimärke teha, midagi lauselist mitte. Ja see hakkas õudselt pinna peale käima, et ma ei või lausega midagi teha, kui ma näen, mida seal peaks tegema, paranda aga tähe- ja komavigu. Viimaks, kui ma olin lugenud korrektuuri kolmele paksule hiinlaste "Kolmevalitsuse" köitele, tundsin, et nüüd aitab, ja ma lasin kirjastusest jalga. (lk 195)
