Mu tädi rääkis, et Tartus hoidsid inimesed tänaval liikuvatest kollast tähte rinnal kandvatest juutidest eemale nagu pidalitõbistest. Hirmust olulisem oli ilmselt ükskõiksus: juudid olid "teised", olid võõrad ja nende saatus ei läind enamusele korda. Oli ju omal, omadelgi nii palju muret ja häda. Olen kohand arutlust sellest, et Eesti juutidele sai saatuslikuks ka vabariigiaegne kultuurautonoomia, mis lubas neil elada omaette, käia oma koolides, tegelda oma asjadega. Juudid olid vabariigis marginaalsed, olid kõrvalseisjad, ja nii jäi ka nende surm marginaalseks. Seda ei pandud tähele, sellest vaadati mööda, see unustati. Nagu mujalgi Ida-Euroopas. Oma mõju, eriti harimatutele lihtinimestele, oli kindlasti natsipropaganda, kus sõnad "juudid" ja "bolševikud" kindlalt kokku kuulusid. (lk 216)
Jaan Kaplinski, "Mida need juudid ometi tahavad?" Vikerkaar 8/9 2001
