Kuulen hõikeid, et meil on ju kultuurkapital, mis kirjastamist, kirjutamist ja tõlkimist tublisti toetab. Olemas see tõesti on, aga tublisti ei toeta. Toetab väheseid projekte, üsna juhuvalikuliselt ja toetab täpselt nii vähe, et kirjastused suudavad oma toetusi saanud projekte veepiiril puristavana, läbi häda uppumisest päästes kaldale tirida. Ja neid, mis toetust ei saa, neist üha sagedamini lihtsalt loobutakse. Probleem ei olegi niivõrd kultuurkapitali otsustusmehhanismides (kuigi ka seal paistab tihti peamine otsustaja olevat fortuuna, mitte eksperthinnang), kuivõrd selles, et summad, mis riik läbi erinevate kanalite on kulka jaoks eraldanud, ei ole piisavad. Ei ole hädapärastki piisavad. Neid summasid tuleks eestikeelse kirjasõna säilitamise ja elushoidmise jaoks tõsta mitu korda. Ja kummalisel kombel oleksid need summad isegi siis riigi tasemel hämmastavalt marginaalsed.
Eesti kultuuri riiklik toetus on tõepoolest ka Euroopa lõikes väga kõrge. Ja me võibolla ei teadvusta endale, et ka sellised kultuuri toetusviisid, nagu näiteks Kultuurkapital, ei ole Euroopas sugugi levinud. Seal peavad kunstiinimesed pigem lootma metseenide toetusele.
