Laid

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • [Risku:] Kevaditi tuleb igatsus mere järele. Kui seisad rannal, igatsed ometi. Siis tuleb himu tühja silmapiiri järele.
Ja kui istud keset avamerd, saab välisest tühjusest seesmine: igatsed taas midagi. Väikest laidu. Randa. Või kas või lindu. Midagi, millel silm pidama jääks. Ja kui leidub laid, peab pääsema sellest mööda, ära. Alati ära. (lk 9)
  • [Anna:] Minu laid.
Siia põgenesin ma seitse aastat tagasi ebatõelise linna eest, mis oli minu silmis paberist lõigatud siluett, lame. Ära, alati ära.
Olin tassinud tänavatel tšellokasti nagu puusärki, põrganud kokku lumehangede ja liiklusmärkidega, häbenenud iseennast, oma tšellot, kogu küla, kes oli oma imelapse laia maailma saatnud ja kujutlenud, et ma olen ime ka seal.
See oli kadunud tütre tagasitulek: mitte nälginud, närudes kahetseja, vaid särasilmne sugulane maalt, kelle sees haigutavat tühjust ei osanud keegi näha.
Ja retk siia laiule: hüvasti, rand, hüvasti, linnud, hüvasti, elu.
Ja võõras laid: märg, libe.
Ja vesi: lõikavalt külm, lööb hinge kinni.
Niimoodi reiest saati vees seistes nägin ma oma hauda. Ja see haud oli tühi. Mind seal ei olnud. Surma ei ole, sest mind ei ole.
Sõitsin tagasi koju, nutsin kogu tee. Läksin kaldale ja nägin: puid ei ole. Sinna on nad kasvanud ja sealt nad kõdunevad ja kaovad. Tulevad uued puud, uued juured. Tulevad uued pastoraadid, majad, sillad, inimesed, teed. Ja läbi inimeste võib vaadata nendesse, kes on olnud ja kes veel tulevad. (lk 14)
  • [Anna:] Täna öösel on kuuvalgus tume.
Laid näib kitsam kui varem, vaguram. See on vanem kui mina. Aga ka mina vananen. Märkan seda sellest, et mu enesetunne on parem. (lk 15)


Luule[muuda]

kahvatu meri vaikib
hoian kõrvus ta häält
selle ma kaasa võtsin
pleekinud laidude paalt

  • Viiu Härm, "*kahvatu meri vaikib...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 17