Leonid Pervomaiski

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Evdokia ja Leonid Pervomaiski, 1927.

Leonid Pervomaiski (sünninimega Ilja Gurevitš; 17. mai (vkj 4. mai) 1908, Konstantinograd, Ukraina – 9. detsember 1973, Kiiev) oli juudi päritolu Ukraina luuletaja.

Luule[muuda]

Kui õudne ragin nõgudes ei puhka
ja võikalt kostab ruskeist jäärakuist,
kui suitsuga koos inimeste tuhka
tuul kahmab mustendavaist korstnasuist;

kui veri enam mullasse ei nõrgu,
sest küllastatud sellega on maa,
ning taevas näib kui jube lõõskav põrgu,
kus sätendada tähetolm ei saa, —

on veel üks õigus igal luuletajal —
muud õigused kõik heitku enesest:
üks tapetavaist olla julmal ajal,
ent mitte olla üheks tapjatest.

  • "***Kui õudne ragin nõgudes ei puhka...", rmt: "Kõnelus gloobusega", tlk Harald Rajamets, 1966, lk 14


Kui metsa silmitseda kaugemalt,
jääb pilgul tabamata okste paljus
ja kiikumine, nähtav lähedalt, —
puud on kui sein, üks katkematu haljus.

Kui terav silm küll tulevikul siis
peaks olema, et läbi kauge vine
ei paistaks talle liikumatu hiis,
vaid iga raag ja elav liikumine!

  • "***Kui metsa silmitseda kaugemalt...", rmt: "Kõnelus gloobusega", tlk Harald Rajamets, 1966, lk 15

Proosa[muuda]

  • Schönbrunni sattusin ma juhuslikult. Tuttav ajakirjanik ütles mulle põlastava üleolekuga, et see peab küll olema ebakultuurne barbar, kes ei tunne huvi nii tähtsa ajaloolise mälestusmärgi vastu, kuigi endal on auto ja nii palju jõudeaega. Ta läks pahameelest otse roheliseks, ja ma tõotasin talle Schönbrunnis tingimata ära käia, et mitte olla barbar ja võhik. (lk 17)
  • [Austria vanamees:] Te ütlete, et kõik on juba möödas. Aga öelge, miks ei taha surnud meie mälus surra? Miks nad tahavad elada meie mälestustes, meie hinges? Milleks neil seda tarvis on? Mis seemet nad külvavad sellesse kõrbe, mis neist meie südamesse jäi? Ma olen väsinud viljatust armastusest... (lk 19)
  • [Austria vanamees:] Kui füürer tungis idasse, hakati meid vedama Buchenwaldi, Ravensbrücki ja Auschwitzi. Kus need kohad on, seda ma ei teadnud, see pole mind kunagi huvitanud, ei enne seda ega pärast. Kes meist oskas arvata, et need nimed kirjutatakse miljonite verega inimkonna ajalukku? (lk 22)
  • [Proua Schulz:] Maa peal on veel küllalt armastust, et päästa seda maad ja inimesi; kes sellel elavad ja veel juurde sünnivad.
  • [Austria vanamees:] Te ütlete, et kõik on juba möödas. Miski .ei möödu. Mida kauem ma elan, seda rohkem küsimusi mul tekib. Olen liiga vana, et vastuseid ära oodata. Kui mu Mizzi oleks teadnud, et ma ei olegi tema isa, kas ta olekä siis surma läinud minu elu päästmiseks? Miks ma armastan teda nii, nagu ükski isa oma tütart pole armastanud, ehk mul küll juba ammu on kõik teada? Miks ei olnud mul tarvis oma naisele midagi andeks anda, oli vaid tarvis mõista? Nii et kui teie ütlete, et kõik on möödas, siis ma usuksin teid küll... Aga armastus jääb. Ja kuritöö? Draakoni hambad — see pole müüt.
    • "Schönbrunn" (lk 17-25), rmt: Leonid Pervomaiski, "Armastuslaulu asemel", tlk Harald Rajamets, 1962


  • On asju, mis ei vaja seletust — me näeme neis selgesti põhjuse ja tagajärje vahelist seost, nad sobivad hästi meie, kujutluste harjunud maailma ja ei jäta oma raudse motiveerituse tõttu ruumi kahtlustele. Kuid on juhtumeid, mida ei saa seletada, võib-olla sellepärast, et need oma ebaharilikkuses piirnevad fantastikaga. Sääraste juhtumite rahutu poeesia seisneb minu arvates vaid selles, et põhjuslike seoste pikas ahelas jääb meil puudu mingisugune üks lüli, just selle abil aga saaks ühendada meie igapäevaste muljete tasapinnalist riba, mida katkestab ootamatu tühik; üksainus lüli, mitte rohkem, sest sellest on küllalt, et ärevus ja rahutus asuks kauaks meie südamesse ja isegi veel aastate pärast hämmeldaks ja erutaks meid. (lk 26)
    • "Võõras õnn" (lk 26-30), rmt: Leonid Pervomaiski, "Armastuslaulu asemel", tlk Harald Rajamets, 1962