Lihula
Proosa
[muuda]- Kauguse mõiste on tinglik. Kui ma laps olin, rääkis isa esimesest Muhu kaupmehest, kes käis kaupa toomas "päeva risti alt", sealt, kus elavad valged varesed. Taevas olevat seal nii madalal, et seitsmejalane mees peab küürus käima. Ma ei osanud kuidagi siduda seda "päeva risti" ja nii madalat taevast.
- Hiljem tuli välja, et kaupmees tõi kõik Lihulast.
- Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 10
- Lõunapoolse Läänemaa lähemaks keskuseks oli üpris armetuke Lihula alevik, mis küll kunagi ammustel aegadel ka paremaid päevi näinud, aga nüüd nimetas pilges rahvasuu seda Pastla-Peterburiks või rääkis linnast, kus on 99 uulitsat... sajast puudu.
- Endel Nirk, "Teeline ja tähed: eurooplase Karl Ristikivi elu". Tallinn: Eesti Raamat 1991, lk 6
- Pealtnäha on kõik Lihula lilltikandiga kaunistatud seelikud sarnased, aga nende seas pole kaht ühesugust. Lähivaatlusel leiab erinevusi värvivalikus ja motiivides. Lihula seelikut meenutavad ka eesti keelde tõlgitud lastekirjanduse kokkuvõtted: arv ja suundumused ei ole viimastel aastatel muutunud kuigi palju.
- Mida uut tuttavlike mustrimotiivide puhul silma hakkab? Muinasjutukogumikke sirvides lähen sageli pahuraks – no kui lihtsaks annab üht lugu veel muuta, enne kui mõte päris ära kaob! Tüüpiliseks näiteks siin on "101 klassikalist muinasjuttu", mis ei anna ühelegi jutule rohkem ruumi kui lehekülje või kaks, millest pildid ja suur kiri oma osa võtavad. Kellele küll on vaja loo annotatsiooni? Lühendamine-lihtsustamine, kui nüüd võrdlust otsida, on nagu oleks terve Lihula seelik varspistes kaunistatud.
