Mine sisu juurde

Liisi Koikson

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Liisi Koikson, 2009.

Liisi Koikson (sündinud 4. juunil 1983 Kilingi-Nõmmes) on eesti laulja, näitleja ja lauluõpetaja.

Intervjuud

[muuda]
  • Kui sain esimese lapse, siis mul oli selline põhimõte, et ma üldse kodus ei harjuta. Isegi kui on uus lugu, siis vaatan alles proovis sellele otsa. Ja sellest tekkis ka selline hasart, kas ma saan hakkama. Ja ma sain hakkama! Minu õudusunenäod on need, et ma lähen kuskile majja, ei tea, kus mu riided on, ega mäleta, mis lugu ma pean laulma. [---] Kodus ma ei harjuta, aga proovis taban ikkagi loo olemuse ära.
  • Ma ei saa ju ilma lubadeta sõita! Olen käinud kolm korda autokoolis ja nad pole andnud mulle lube. Olen kolm korda alustanud, aga eksamiteni pole jõudnud. Pole olemas kuivemat teksti kui liikluseeskirjad. Mul ei ole sellist pead lihtsalt. [---] Kui keegi paneks liikluseeskirjad riimi mulle ja muusika taha, siis võib-olla saaksin hakkama.
  • [Aktiivsus- ja tähelepanuhäirest (ATH):] Ma olen lapsest saati tegelikult nende tunnetega tegelenud. Nüüd ma saan aru, miks ma olen sihuke. Et miks kriisiolukorrad mind aktiveerivad ja miks ma kõik asjad viimasele hetkele jätan…Olen ikkagi iseenda kõige suurem vaenlane ka, pea saboteerib mind tihtipeale.
  • [ATH-st:] Emaks olemine tõi selle asja eriti välja. See väljendub selles, et argiste asjade ette mõtlemine ja laste elude planeerimine tuleb mul väga keeruliselt. Ma tahan seda kõike teha, aga pean end sundima seda tegema.
  • [ATH-st:] Mul ei ole nii palju süümekaid enam, sest enne ma mingites olukordades tundsin ikka äpuna ennast. Tundsin ennast väiksemana nendest, kel tulid need asjad kergelt välja.
  • [Elust Rootsis:] Ega Eestis ka keegi mind tänaval ei ahista. Kui fännid tänaval vastu tulevad, siis nad ei naerata otseselt mulle, aga ma näen nende nägudest, et nad tundsid mu ära. See mõjub mulle mõnusalt. Ma saan toetust inimestelt ilma et nad midagi otseselt ütleksid. See on väga armas.


  • Uhkus enese sees oli väga suur, et sain hakkama laste sünnitamisega. Tegelesin teadlikult selle valuga, mis oli nii õudne, intensiivne, et kuidas sellega üldse olla? Mäletan, et teist last oodates vaatasin oma suurt kõhtu ja mõtlesin hirmuga, kuidas ma selle lapse siit kätte saan. Esimesega läks pikemalt ja suutsin valu lainetustesse sisse elada. Teisel korral hakkasid tuhud nii kiiresti, et ma ei jõudnud veel rahukohta leidagi, kui järsku oli laps käes. Kõik läks küll kiiremini kui esimene kord, aga ka šokk oli keha ja meele jaoks suurem.
  • [Rõõmust laste üle:] Isegi kui tuba on pidevalt sassis ja enda jaoks liiga palju aega veel ei jää, ikkagi on praegu kõik paremini kui üldse kunagi olnud. Põhiväärtused on paigas ja olen õnnelik. See ei tähenda, et samal ajal poleks raskeid hetki. Aga kuidagi muud moodi ka ei tahaks.
  • [Noorem tütar on hulljulge, vanem alalhoidlikum:] Ise olen samasugune, ettevaatlik, kardan uusi olukordi. Kui olin laps, ei küsinud mult keegi, kas ma tahan laulda või ei. Kuna mul tuli laulmine hästi välja, oli see nagu loomulik jätk, et pidin seda kõrge lava pealt näitama. Tagasi mõeldes, eks see põhjustas mulle ka sisemist ärevust. Närvilisus väljendus kiirelt silmade pilgutamises ning hakkasin tahtmatult nina krimpsutama ja klõnksuvaid häälitsusi tegema. Ühesõnaga tekkis palju kehalisi reflekse, mida ma ei suutnud kontrollida, ja arsti ütlus "ära lihtsalt tee" ei aidanud ka. Kuigi maadlen siiani nende "tikkidega", räägin lastele ikka, et oma hirmudele tuleb vastu astuda.
  • Kui on olnud pahandus, uks paugub ja olen reaktsioonina häält tõstnud, siis palun ikka hiljem andeks, et emmel kannatus katkes. Lõpetame tüli alati kallistusega, ei jäta halba tunnet õhku. Annan mõista, et isegi kui tülitseme, ei tähenda see, et me poleks üksteisele kallid. Räägime rahulikult läbi, miks nii läks – et oleks kommunikatsioon ja tolerants kõikide emotsioonide suhtes, mis tahavad pinnale tulla. Ella tuleb aeg-ajalt minu juurde ja ütleb, et armastab mind. See ei ole tema jaoks ebamugav ega piinlik, vaid normaalne asi, mida väljendada. Tean, et eestlaslik suhtumine on varem olnud, et ärme loobi suuri sõnu ja kasvatame lapsed karmi maailmaga toime tulema. Okei, saan aru, et eelmised generatsioonid tegelesid asjaga niimoodi ja ka mina üritan oma vanemaid mõista. Aga nüüd võiksime lastega rääkida kui võrdsetega ning anda algusest peale nende mõtetele ja arvamustele kaalu. Meie Christianiga oleme nendega sünnitusmajast saadik rääkinud ja usun, et nad saavadki rohkem aru, kui meile tundub – mis siis, et kohe vastu ei räägi. Silmsidega annad märku, et arvestad nendega ja nad on juba osa kambast
  • Mul on siiani inimestega kohtudes hetkeline küsimärk, et kas peaks kallistama, sest olen oma personaalse ruumi osas tundlik ega taha midagi ebamugavat ka teisele peale suruda. Aga ühes dokis räägiti, et kehal olevad karvakesed näiteks selleks ongi, et neid peab aeg-ajalt katsuma – see annab kehale info, et temast hoolitakse.
  • Mina ei ole kusagil Body Pumpis hüppaja ega taha, et keegi jõusaalis jälgib, kuidas ma masinaid valesti kasutan või jooksulindil ninali kukun. Aga mingi hetk sain aru, et minuvanused "tüdrukud" juba peaks end natuke liigutama. Siis mõtlesin: okei, kes on need tuntud inimesed, kellega ma olen erinevatel eluetappidel kokku puutunud ja kes ka ei tahaks käia koos võõrastega trennis?
  • Esmaspäevahommikuti viivad kõik lapsed lasteaeda ja alustame nädalat koos mõnusa hooga, olgu need hommikused näod nii paistes kui tahes, kedagi ei huvita. Tund aega rühid ja pärast tunned, et nüüd võid uuele nädalale tugevamalt vastu minna. Pluss pärast trenni on mõnikord aega ka kohvitada, muidu on alati see jutt, et peaks kokku saama, ja kõik teavad, et seda ei juhtu kunagi. Tundsin, et mul on nii väga vaja oma väikest naiskogukonda, ja nii tekitasingi ise selle regulaarsuse, et saan nende ilusaid nägusid igal esmaspäeval näha ja samal ajal kätekõverduste all koos ohkida.
  • Kunagi tahaksin teha etenduse, kus muusika ei ole primaarne. See ei ole kontsert, pigem on keskmes füüsiline teater, kus muusika on mõjutaja. Mina oleksin rohkem osa orkestrist ja tekitaksin helisid, kui et astuksin peategelasena lavale.
  • [Laulust "Procrastination Queen":] Murtud südamest ju enam kirjutada pole põhjust, kuigi see toimib alati. Aga kui neid teemasid enam ei ole, kuidas siis millestki argisest teha midagi, mis toimiks ka värsis ja meloodias?
  • [Abikaasast:] Meie köögilaua taga on ta üles ehitanud päris suure ettevõtte ja näen, kuidas ta hulljulgelt laieneb ühte ja teise riiki. Mina olen tema kõrval see kunstnik oma ebaluste ja kahtlemistega. Tema lihtsalt läheb ega kahtle üldse, ja ma nii imetlen seda! Muidugi vahepeal ta väsib, sest on endale võtnud kõikvõimalikud kohustused, mis firma laienemisega tekivad, ja siis korraks käib kõik üle pea. Aga siis joome sealsamas köögilaua ääres tassi kohvi, tema musta ja mina mandlipiimaga, kuulan kõik ta mured ära, ja isegi kui ma aidata ei oska, saab ta korraks hinge tõmmata ja leiab endas jälle jõu, et edasi liikuda.
  • Lapsepõlves sattusin varakult sellesse rattasse, kus mulle öeldi, mis kontserdile ma pean minema ja kus esinema ja ega valikut väga polnud. Aga ühel hetkel tekkis minus selle vastu mäss ja trots: täiskasvanuna mu sisemine laps ei taha enam kellelgi lasta endale dikteerida, mida ta tegema peab!
  • Tekib hirm, et kui loon endale rutiini, äkki kaob siis ära värske mõtlemine ja jään mingisse vakku kinni? Pelgan seda juba ette. Kuigi – kas see oli David Lynch, kes rääkis, et ta sööb iga päev samu asju? [---] Tema väidab, et rutiin annab talle hoopis rohkem vabadust teha loometööd. Okei – äkki see siis ikkagi toimib. Loob turvalise raami.
  • Minu muusikud naeravad ikka, et mina olen eesti rukkilill. Kui on vaja aktusel ilusti isamaalisi laule laulda, siis tulen ja laulan. [---]
Jah, "Sinu hääl" on kindlasti osa minust. Aga ma olen teel sinna, et oleksin ka midagi muud. Mitte ainult rukkilill. Olen püüdnud vaikselt seda kuvandit muuta.
  • Minu fännid on pigem "vaiksed", aga nad on olemas, ja tundub, et päris laias vanuseskaalas. Tulevad juurde pensionärid, kes meenutavad väikest Liisit "Laulukarusselli" aegadest, ja noored muusikatudengid, mis on väga tore. Kui keegi kirjutab, et on minu loodud muusikat esitanud, siis sellest suuremat tunnustust polegi olemas.
  • [11-aastasest abielust:] Arvan, et olen pigem veider inimene. Mul on uruperioodid, kus tahan kodus keras olla ja läbi mõelda, miks ma üldse midagi teen. Tema ei kritiseeri neid hetki, kus ma ei ole parim versioon endast. Ta peaaegu kunagi ei ütle, et "no mis see nüüd oli", ei kommenteeri negatiivselt pisiasju. Vahel tundub, et oleme äkki liiga erinevad, tema pigem praktiline ja hoiab numbritel silma peal, mina hõljun seal kusagil kõige kohal ja püüan samal ajal sukkpükste hunnikuid maast kokku korjata. Aga ma tean, et tema praktiline meel tekitab ka minus turvatunde ja temas on see mängulisem külg samuti olemas. Peaasi, et me aeg-ajalt koos "Family Guy" rumalate naljade üle naerda oskame, siis on kõik veel hästi.
  • Muidugi võiks igapäevaselt aktiivsemalt koos olla, aga oleme läbi rääkinud, et praegu on kogu meie edasise elu ülesehitamise periood. Ma saan talle öelda, kui mulle tundub, et oleme teineteisest liiga kaugele läinud. Eriti kui lapsed on väikesed ja magavad kaisus, ei jää teineteisele aega. Siis olen talle seda väljendanud ja ta on võtnud mind kuulda. Kui enne ütlesin, et ei ole suur kallistaja, siis oma inimesega meeldib mulle ka seltskonnas kerge füüsiline kontakt. Annaksin nagu märku, et oleme ühes paadis, olen vist see põlvele patsutaja. Olen Christianile selgitanud, et nende väikeste õrnustega ta annab mulle impulsi: ma näen sind. Kui teeme hommikul koos köögis kohvi ja lapsed nõuavad korraga putru ja võileiba ja ei tea mida veel, siis sa võid korraks mu õlga puudutada, et anda märku: näe, siin me rassime, aga teeme seda koos sinuga.
  • Üks suurim kunst, mida ma pole ka varem osanud, on konfliktide lahendamine. Nendele otsa vaatamine, nendest rääkimine, mitte neile selja keeramine ja ärajooksmine. Ka meil elukaaslasega on konflikte, aga me räägime nendest. Vahel võin midagi öelda ka kõvema häälega, aga alati saame asjad lahendatud. Ja see ei ole kunagi selline vaidlus, et "mine siis minema, kui ei meeldi". Sinna kunagi jutt ei lähe. Pigem peaks tülitsemine olema tervislik osa kooselust. Aeg-ajalt tuleb natuke puselda, teeme selle ära ja siis on see meist väljas.
  • Ja meile meeldib nalja teha. Ella vahel ütleb, et tee rumalaid nägusid! Need hetked on toredad, kui me vaiba peal hunnikus koos mürame, mu elukaaslane on selles väga hea. Kõigest püüame huumoriga läbi tulla, isegi kui jonnituju peal, oskame lõpuks selle üle naerda. Ma just mõtlesin: inimesed, kes mind ei tunne, arvavad vist, et ma olen väga tõsine! Nad pigem kardavad mind, ei tule esimesena rääkima. Samas ega mina ka taha kõigiga rääkida, kerge distants on minu turvavõrk.
  • See, et sa oled avaliku elu tegelane, ei tähenda, et ennast sotsiaalsetes olukordades alati mugavalt tunned. Minu jaoks on see pigem keeruline. Aga viisakas peab ikka olema ja seda ma ka alati üritan.
  • Ricky Gervais ütles kunagi: see, et mu nali sind solvas, ei tähenda, et ma ei või seda nalja teha. Praegu ju kõik solvuvad, ja solvutakse ka teiste eest. Aga näiteks puuetega või vaimse tervise probleemidega inimesed – kas sa arvad, et nendel ei ole huumorimeelt? Kuidas nad igapäevaselt hakkama saavad, on keeruline, aga nad oskavad naerda ka enda üle. Ja rumal on see, kes arvab, et koomik nalja tehes päriselt nii mõtleb. Tema vaid näitab olukorra naeruväärsust.
  • Londonis õppisin, et kui sul mõte pähe tuleb – tal on nii ilusat värvi kampsun! –, siis ütled selle kohe välja. Meil puudub komplimentide tegemise etikett, eestlased võtavad komplimente vastu ka kuidagi kohmetult, kahtluseussiga, et mis selle tagamõte oli, sulguvad endasse ja podisevad, et äh, see on vana kampsun, kaltsukast sain, ei maksnud ka midagi. Ei suuda komplimenti vastu võtta, veel vähem rõõmsalt vastata, et aitäh, mulle endale ka meeldib see kampsun! Kardame, et seda võetakse ülbusena, et kuidas enda asi võib meeldida?!



  • Kui me satume metsa, siis mul tekib selline aukartus ja respekt või austus kogu selle olukorra üle. Mina olen siin üksi ja see mets võtab mind vastu täpselt sellisena, nagu ma sel hetkel oma elus olen. See on selline rahu hetk.
  • [Eesti loodusest:] Mulle tundub, et inimesed saavad järjest rohkem – ka noored inimesed – kõik saavad sellest aru, et see on suur asi. See on eriline koht, kuhu meid on paigutatud.


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Liisi_Koikson&oldid=132427"