Liitsõna

Proosa

• 16. detsember [1971]. Kohvikus rääkis Tõnu Luik paeluvalt Hegelist, Hölderlini ja Hegeli suhetest, keele etümoloogiast. Filosoofia ei saavat enam läbi ilma eesti keele etümoloogiata. Ta arvas, et eesti keel pole sugugi halb filosoofiline keel, kuna on palju sõnakombinatsioone, kõikvõimalikke sõnamänge, rohkelt liitsõnu. Vaja on liitsõnade olemuse ja tekke üle järele mõtelda...
  • Vaino Vahing, "Päevaraamat", I. Tallinn: Vagabund, 2006, lk 192

• Keeled erinevad selle poolest, et mõnes keeles on polüseemiat rohkem, teises vähem – see oleneb keele tüübist. Kui keeles on vaja väljendada uut tähendust, siis näiteks prantsuse ja inglise keeles luuakse olemasolevale sõnale üsna hõlpsasti uus tähendus, aga soome ja eesti keeles moodustatakse pigem terve uus sõna, mis enamasti on liitsõna. Mõni keel aga eelistab hoopis sõnatuletust – sellisena on keeleteadlane František Čermák iseloomustanud näiteks tšehhi keelt. Selle pinnalt ongi öeldud, et nii prantsuse kui ka inglise keel on pigem polüseemialembesed keeled, samas kui soome keelt, nagu ka eesti keelt, iseloomustab eelkõige suur liitsõnarohkus. (lk 15)
  • Margit Langemets, "Kui palju ja kuidas on sõnadel eri tähendusi?", Oma Keel 19/sügis 2009, lk 13-20