Maanaine

Proosa

• Suve jooksul said minust ja emast jämedate sõrmede ja paksude mulda täis küünealustega karmid maanaised, ja mis kõige huvitavam, küünejuurte juurde tekkisid nagu vallid, paksendid või kühmud. Ma panin tähele, et Anisjal oli sama asi, ja Marfutkal, kes midagi ei teinud, olid samasugused käed, ja Tatjanal, meie kõige suuremal proual ja meditsiinitöötajal, oli sama pilt. (lk 41)
  • Ljudmila Petruševskaja, "Uued Robinsonid", rmt: "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last", tlk Toomas Kall, 2012, lk 35–46