Marabu
Proosa
[muuda]- Zooparkides, kus loomad on sageli sunnitud elama ebaloomulikes tingimustes, võib mõnikord juhtuda, et eri liiki puurikaaslased teineteisesse armuvad. Dehiwalas oli üks marabu kaotanud oma südame kurele. Ta püüdis kure poolehoidu võita, nagu oleks see emamarabu. Ja kuigi marabude käitumine erineb kurgede omast, oli sel ometi mõju. Neist sai paar. Kurg munes muna, koos haudusid nad selle välja ja lõpuks koorus munast lind, keda me seda lugu teadmata pidasime tundmatu liigi haruldaseks eksemplariks. See ristand olevat tõepoolest haruldane. (lk 14)
- Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973
Luule
[muuda]Tolmuses kulduhmas tuvi kui marabu
mõtiskleb. Too, kes juurelda ündis,
milline oli too päev, millal sündis
Echn-aton jumalik, päikesestkaranu —
too olin mina. Ja päike on kuri.
- Ilse Lehiste, "Kare päike", rmt: "Noorest peast kirjutatud laulud. Luuletusi aastaist 1938—48", 1989, lk 28