Meil pole araablastega ei ühist keelt ega meelt. Marokolase hingeelu mõistmiseks on tarvis aega. Ei astuta võõrausulise hinge nagu laadapoodi. Tuleb hoiduda pealiskaudsest vaatlemisest ja rutulisest arvamusest. Nagu kõik, mis väärtuslik, nii peidavad endid ka marokolase hingeavaldused igapäevaste kõneluste, käitumise ja viisakuse taha. Kes arvab, et on neist kähku aru saanud, petab end. Kes mõtleb, et pole enam midagi avastada, petab end samuti. (lk 8)
Nende seltskondlik läbikäimine on peen, võluv ja täpne. Meid köidab ühel päeval nende viisakusvormelite peenetundelisus, teisel tembeldame silmakirjalikuks selle, kes vaid tahtis olla viisakas. Meie silmis kõige harilikum ja tavalisem toiming on nende jaoks erilise tähendusega. (lk 8)
