Matkamine
Ilme
Proosa
[muuda]- Iga kilomeeter on omaette vaatamisväärsus ja ma leian, et pole paremat viisi ühe riigiga tutvumiseks, kui see läbi matkata. Kõik need teed, kuhu autoga ei pääseks, on seda väärt. Looduse värsked lõhnad, loomad teede ääres, head ja lihtsad inimesed — kõik see kannab endas päris kohalolu. (lk 86)
- Raske seljakott on tänaseks päevatee normaalne osa. Ma tõesti ei tahaks kotita matkata - see oleks nagu hantliteta raskustrenni teha. (lk 87)
- Viimaks on pime ja matkamise reegel number üks kõlab: "Ära jää pimedas metsa!" Teine peaks olema: "Ära jää metsa üksinda!" Ja kolmandas on kirjas midagi selle kohta, et välistada tuleks tundmata rajad. Aga ilus, kui saaks alati reeglite järgi elada. Samas oleks elu palju igavam, selles olen ma veendunud. Seega reeglid enam ei loe ja püüan pealambi abil suunda tuvastada. Kohati on keeruline kollaseid teed suunavaid silte silmata. Peaaegu täiskuu on taevas ja see valgustab veidi teed. (lk 193)
- Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020