Michel de Montaigne

Michel Eyquem de Montaigne (28. veebruar 1533 – 13. september 1592) oli prantsuse kirjanik, filosoof ja riigitegelane. Tema tuntus rajaneb eelkõige tema teosel "Essais" ("Esseed", otsetõlkes "Harjutused" või "Katsetused"), mis pani aluse esseekirjandusele.

"Esseid"

Tsitaadid väljaandest: Michel de Montaigne, "Esseid", tlk Kristiina Ross, EKSA, 2013.

Valu kannatada on meil nii raske sellepärast, et me pole harjunud leidma oma peamist rahulolu hingest, me ei keskendu piisavalt hingele, ehkki tema on meie olukorra ja eluviisi ainus ja ülim käskijanna. Kehal on ainult üks hoog ja üks huvi, lihtsalt kas pisut suurem või väiksem. Hing võib võtta väga erinevaid vorme, ja ta allutab endale ja oma seisundile, missugune see ka oleks, keha tunded ja kõik muu, mis kehaga juhtub. Sellepärast tuleb hinge uurida ja tundma õppida ning äratada temas ta kõikvõimsad jõuvarud. Pole olemas ühtegi põhjendust, ettekirjutust ega väge, mis suudaks astuda tema suhtumiste ja tema valikute vastu. Andkem talle tema käsutuses olevate tuhandete hoiakute hulgast see, mis tagab meile rahu ja püsimajäämise, ning sedamaid pole me mitte üksi varjul kõige halva eest, vaid, kui see talle meeldib, siis hädad ja õnnetused koguni rõõmustavad ja lõbustavad meid. (lk 20, "Hea ja kurja tajust")
Arvamus on jõuline tegur, jultunud ja mõõdutundetu. (lk 25, "Hea ja kurja tajust")
Meie arvamus ei lase ühelgi asjal vale väärtusega käibel olla. Ost annab väärtuse briljandile, ja raskused voorusele, ja valu vagadusele, ja kibedus arstirohule. (lk 27, "Hea ja kurja tajust")
Elan ühest päevast teise ja olen rahul sellega, et mul on piisavalt vahendeid hetkeliste ja tavaliste vajaduste katteks; ebatavaliste vajaduste tarvis ei piisaks ka kogu maailma tagavaradest. Ja on rumal loota, et saatus ise annaks meile kunagi kätte relvad, millega kõiki tema lööke tõrjuda. (lk 31, "Hea ja kurja tajust")
Igaüks elab hästi või halvasti olenevalt sellest, mis ta ise asjast arvab. Rahul pole mitte see, keda usutakse rahul olevat, vaid see, kes ise usub end rahul olevat. Ja sellepärast määrabki siin uskumine selle, kuidas asi tegelikult on ja mis on tõde. (lk 33, "Hea ja kurja tajust")
Asjad pole nii vaevalised ega rasked iseenesest, vaid meie nõrkus ja argus muudab nad niisuguseks. Selleks et otsustada suurte ja kõrgete asjade üle, läheb vaja samasugust hinge, muidu omistame neile pahelisuse, mis on meie enda oma. (lk 33, "Hea ja kurja tajust")
Imed tekivad teadmatusest, milles me looduse suhtes viibime, mitte loodusest enesest. (lk 39, "Kommetest")
Need, kes riigile esimese hoobi annavad, kipuvad osutuma esimesteks, kes selle varisemisel neelatakse. Segaduse viljad ei jää kunagi sellele, kes segaduse esile kutsub; tema peksab vee sogaseks teiste kalameeste tarvis. (lk 49, "Kommetest")
Tõesti, meie isade hool ja kulutused on suunatud ainult sellele, et sisustada meie pea teadmistega; otsustamisest ja voorusest pole peaaegu juttugi. Hüüdke meie inimestele mõne mööduja kohta: "Oo, kui õpetatud mees!" Ja teise kohta: "Oo, kui hea mees!" Ilmtingimata suunavad nad oma pilgu ja lugupidamise esimesele. Oleks vaja kolmandat, kes hüüaks: "Oo, missugused puupead!" Oleme innukad huvi tundma: kas ta oskab kreeka või ladina keelt? kas ta kirjutab värssides või proosas? Aga põhiline peaks olema, kas ta on saanud paremaks või arukamaks, ja just see jääb tagaplaanile. Meid ei peaks huvitama mitte: kes teab rohkem, vaid: kes teab paremini. (lk 58, "Õpetlaslikkusest")
Me oskame öelda: "Cicero ütles nii; niisugune oli Platoni kõlblusõpetus; need on Aristotelese enda sõnad." Aga meie, mida meie ise ütleme? mida meie arvame? mida meie teeme? Papagoi võib sama hästi rääkida. Niisugune komme meenutab mulle toda rikast roomlast, kes oli väga suuri kulutusi kandes palju vaeva näinud, et leida kõigilt teadusaladelt võimekaid inimesi, keda ta hoidis pidevalt enda lähikonnas selleks, et kui tema sõprade seas sattus üks või teine asi kõne alla tulema, võiksid nemad tema aset täita ja oleksid valmis pakkuma talle, kes mõne põhjenduse, kes mõne Homerose värsi, igaüks oma varudele vastavalt; ja ta uskus, et see teadmine on tema oma, sest see oli tema inimeste peas; nii nagu teevad ka need, kelle pädevus pesitseb nende uhketes raamatukogudes. (lk 60, "Õpetlaslikkusest")
Kasvataja lasku õpilasel kõik läbi sõela sõeluda, et ta ei talletaks midagi endale pähe lihtsalt autoriteedi tõttu ja hea usu peale; Aristotelese printsiibid ärgu olgu tema silmis rohkem printsiibid kui stoikute või epikuurluste omad. Kogu seisukohtade paljusus asetatagu tema ette: tema valib, kui suudab, kui ei, siis jäägu kahtlema. Ainult lollid on kindlad ja veendunud. (lk 78, "Laste kasvatamisest")
Kes küsiks eales oma õpilaselt, mida too arvab retoorikast ja grammatikast või mõnest Cicero ütlusest? Need taotakse meile mällu, suled seljas, nagu mingid oraaklid, milles tähed ja silbid moodustavad asja olemuse. Peast teadmine ei ole teadmine: see on meile antu säilitamine mälus. Seda, mida tõeliselt teatakse, saab oma äranägemist mööda kasutada, ilma peremehe poole vaatamata, pilku tema raamatu poole pööramata. Vilets pädevus see läbinisti raamatulik pädevus! (lk 80, "Laste kasvatamisest")
Need, kellel on kiitsakas kere, kasvatavad seda polstri abil; need, kellel on kasin sisu, puhuvad selle sõnadega suureks. (lk 86, "Laste kasvatamisest")
Keelepruuki on nii lihtne matkida, et sellega saab kiiresti hakkama kogu rahvas; otsuseid ja kujutluspilte nii libedasti matkida ei saa. Enamik lugejaid arvab äärmiselt ekslikult, et kui nad on leidnud samasuguse rüü, on neil kohe ka samasugune keha.

Jõudu ja lihaseid ei laenata; laenata saab ehteid ja mantlit. (lk 105, "Laste kasvatamisest")

Mulle meeldiks, kui igaüks kirjutaks sellest, mida ta teab, ja nii palju, nagu ta teab; ning seda mitte ainult selles küsimuses, vaid ka kõigis teistes; sest inimesel võib olla ühe jõe või allika olemuse kohta üksikasjalikke teadmisi ja kogemusi, ent ülejäänu kohta ei pruugi ta teada rohkem kui iga teine. Aga selleks, et oma pisikest palukest ringlusse lasta, võtab ta ometi kätte ja kirjutab kogu füüsikast. Sellest pahest on palju tüli tõusnud. (lk 132, "Inimsööjatest")
Inimese väärtus ja väärikus peituvad tema südames ja tema tahtes - just seal asub tema tõeline au; vaprus ei ole mitte jalgade ja käte jõud, vaid südame ja hinge jõud; see ei tulene mitte meie hobuse ja meie relvade hinnast, vaid meie enda omast. (lk 140, "Inimsööjatest")
Ükski voorus ei saa abi valelikkusest ja tõde pole kunagi pinnas eksimisele. Rääkida endast rohkem, kui sinus peitub, pole alati upsakus, sageli on seegi lollus. Selle pahe olemus seisneb minu meelest mõõdutundetus eneseimetluses ja sündsuse piire ületavas enesearmastuses. Parim rohi selle ravimiseks on teha kõik just risti vastupidi sellele, mida käsivad need inimesed, kes, keelates iseendast rääkimise, keelavad järelikult veelgi rangemalt iseendast mõtlemise. Kõrkus pesitseb mõtetes. Keelel on siin ainult väga väike osa. Nende meelest on iseendaga tegelemine sama mis iseendale meeldimine; iseenda seltsis aega viita ja endale tähelepanu pöörata tähendab ennast üleliia kalliks pidada. Võib-olla. Aga niisugusesse äärmusse kalduvad ainult need, kes puudutavad ennast vaid pealispindselt, kes pööravad pilgu endale alles pärast oma asjaajamiste lõpetamist, kes nimetavad enese üle mõtisklemist unelemiseks ja laisklemiseks ja enese vormimist ning arendamist õhulosside ehitamiseks, pidades iseennast enda suhtes millekski kolmandajärguliseks ning võõraks. (lk 156-157, "Harjutamisest")
Ühed veenavad maailma, et nad usuvad seda, mida nad ei usu. Teised, ja neid on rohkem, veenavad selles iseend, suutmata mõista, mida uskumine tähendab. (lk 164, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
Ja mis puutub Platoni väitesse, et leidub vähe inimesi, kes oleksid nii veendunud ateistid, et mõni pakiline oht ei paneks neid uuesti vägevat jumalust tunnistama, siis tõelise kristlase kohta see ei kehti. Ainult surelikke ja inimlikke religioone võetakse vastu inimliku juhatuse kaudu. Mis usk see niisugune on, mille meisse istutavad ja mida meis kinnistavad argus ja nõrkus? Ilus usk küll, mis usub seda, mida ta usub, ainult sellepärast, et tal pole julgust seda mitte uskuda! Kas selline paheline tunne nagu hirm või meeletus saab sünnitada meie hinges midagi korrapärast? (lk 167-168, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
Kui ma mängin oma kassiga, siis kes teab, kas mitte tema ei veeda pigem oma aega minu seltsis kui mina enda oma tema seltsis? (lk 176, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
Miks ei võiks viga, mis takistab suhtlemist loomade ja meie vahel, peituda sama hästi kui nendes ka meis? On lahendamata mõistatus, kelle süüks arvata, et me üksteist ei mõista; sest ega meie neid paremini ei mõista kui nemad meid. Juba ainuüksi selle pärast võivad nemad meid samamoodi tõpraks pidada, nagu meie neid peame. Polegi mingi ime, et me neid ei mõista, me ei mõista ka baske ja troglodüüte. (lk 177, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
Ja kätega? Me nõuame, lubame, hüüame, tõrjume, ähvardame, palume, anume, eitame, keeldume, küsime, imetleme, loendame, pihime, kordame, kardame, häbeneme, kahtleme, juhendame, käsutame, ässitame, julgustame, tõotame, tunnistame, süüdistame, mõistame hukka, anname andeks, solvame, avaldame põlgust või üleolekut, pahandame, meelitame, kiidame heaks, õnnistame, alandame, naeruvääristame, lepitame, soovitame, ärgitame, kostitame, lõbustame, kaebleme, kurvastame, hirmutame, ahastame, üllatume, hüüatame, vaikime; ja mida kõike me veel nendega ei tee? (lk 178, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
Üks Kyzikose kodanik tegi endale kord hea matemaatikuna nime, sest ta oli jälginud siili käitumist, kelle urg avaneb mitmesse suunda erinevate tuulte poole ja kes aimab ette, kuhu poole tuul on pöördumas, ja topib siis tuulepoolse käigu kinni; seda tähele pannes andis too kodanik oma linnale kindlaid ennustusi selle kohta, kust poolt tuul puhuma hakkab. (lk 197, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
Imperaatorite ja kingseppade hinged on valatud ühes ja samas vormis. Vaadates, kui tähtsad ja kaalukad on vürstide teod, oleme veendunud, et neil peavad olema mingid sama kaalukad ja olulised ajendid. Me eksime: neid juhivad nende toiminguis siia ja sinna samad kaalutlused mis meidki meie tegemistes. Sama põhjus, mis meid naabriga tülli ajab, käivitab vürstide vahel sõja; sama põhjus, mis paneb meid teenrile peksa andma, võib ärgitada kuninga mõnd maakonda hävitama. Nende tahtmised on sama kerglased nagu meil, aga nad suudavad rohkem. Mutuka ja elevandi panevad tegutsema ühesugused himud. (lk 205-206, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
Tundub tõesti, et lohutuseks meie armetu ja viletsa olukorra eest pole loodus andnud meile midagi muud peale upsakuse. Just seda ütlebki Epiktetos, et inimesel pole midagi, mis oleks päriselt tema oma, peale harjumuse arvata. Meie osaks on ainult tuul ja suits. (lk 221, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
Asjad, millest kõige vähem teatakse, sobivad jumalikustamiseks kõige paremini. Mistõttu teha jumalad meist endist, nagu muiste, ületab kõige äärmisemadki vaimunõtruse piirid. (lk 257, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
Meie kõnepruugil on oma nõrgad kohad ja puudused, nagu kõigel muulgi. Enamik maailma segaduste põhjusi on grammatilised. (lk 270, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
Inimene on täiesti hull. Ta ei oska valmistada mutukatki, ja valmistab tosinate viisi jumalaid. (lk 274, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
See, mida üldiselt on õigeks peetud, võetakse üle just nagu mingi kõnepruuk; see tõde võetakse üle kogu tema ehitusega ja kogu tema argumentide ja tõestuste mehhanismiga just nagu mingi kindel ja tahke keha, mida keegi enam kõigutada ei püüa, mille üle ei arutata. Otse vastupidi, igaüks püüab seda vastuvõetud uskumust hoolega paigata ja toestada, võttes appi kogu oma mõistuse, selle tundliku ja paindliku tööriista, mida annab kohandada igale vormile. Nõnda täitub maailm jutuvada ja valega ning imbub neist läbi. (lk 286, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
Mille kaudu me saaksime mõistust paremini järele katsuda kui mitte tema enda kaudu? Kui teda ei tasu uskuda siis, kui ta räägib iseendast, siis vaevalt on ta kohane otsustama võõraste asjade üle; kui ta üldse midagi tunneb, siis vähemalt oma olemist ja asupaika. Ta asub hinges ja on selle üks osa või toime; sest tõeline ja olemuslik mõistus, mille nime me alusetul ettekäändel varastame, elab Jumala rüpes: seal on tema eluase ja paopaik, sealt voolab ta välja, kui Jumal suvatseb meile näidata mõnd tema kiirt, nagu Pallas tungis välja oma isa peast, et end maailmale avaldada. (lk 289, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
Kui aatomid on, kogemata kombel, moodustanud nii palju erinevaid kujundeid, miks ei ole nad siis kunagi sattunud kokku panema mõnd maja või kinga? Miks me ei usu samal moel, et kui visata kuhugi laiali lõputu hulk kreeka tähti, võiksid need endast juhtumisi moodustada "Iliase"? (lk 293, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
Metrokles peeretas dispuudi ajal sündsusetult oma õpilaste ees ja tõmbus oma majja, varjates end häbi pärast, kuni Krates talle külla läks; ja lisades lohutustele ja põhjendustele oma isikliku vabameelsuse eeskuju ning temaga võidu peeretama asudes, aitas Krates ta nõnda tema piinlikkustundest üle ning meelitas ta pealegi märksa viisakamast peripateetikute koolkonnast, keda ta seni oli järginud, oma märksa vabameelsemasse stoikute koolkonda. (lk 342, "Apoloogia Raimond Sebond'ile")
Me oleme pelk kombetäitmine: kombetäitmine haarab meid endaga kaasa ja me jätame asjade olemuse sinnapaika; me hoiame kinni okstest ja hülgame tüve ning keha. Oleme õpetanud daamid punastama niipea, kui nad ainult kuulevad nimetatavat asju, mida nad sugugi teha ei karda; me ei söanda otse välja öelda oma kehaosade nimetusi, ja ei karda ometigi kasutada neid igasugusteks kõlvatusteks. Kombetäitmine keelab meil sõnadega väljendada lubatud ja loomulikke asju, ja me võtame teda kuulda; mõistus keelab meil teha lubamatuid ja halbu asju, ja mitte keegi ei võta teda kuulda. (lk 369, "Upsakusest")
Kes murrab tõele truudust, murrab truudust ka valele. (lk 390, "Upsakusest")
Kolme värsirea päheõppimiseks kulub mul kolm tundi; ja pealegi, vabadus ning õigus omaenese teostes sõnajärge muuta või mõni sõna välja vahetada, kogu aeg oma ainet teisendades, muudab meelespidamise veelgi keerukamaks. Ja mida enam ma oma mälu umbusaldan, seda enam satub see kimbatusse; ootamatult ja juhuslikult teenib ta mind palju paremini, pean teda möödaminnes tülitama: sest kui ma teda sunnin, satub ta segadusse; ja kui ta kord juba kõhklema on hakanud, siis mida enam ma teda proovile panen, seda hullemini läheb ta omadega segi ja sassi; ta teenib mind siis, kui talle sobib, mitte siis, kui minule sobib. (lk 391-392, "Upsakusest")
Inimese mõistus on kahe teraga ja ohtlik mõõk. Ja isegi Sokratese, mõistuse kõige lähedasema ja parema sõbra käes - vaadake ise, mitme otsaga see malakas on. (lk 398, "Upsakusest")
Tulen meelsasti tagasi meie kasvatussüsteemi kõlbmatuse teema juurde. See pole seadnud oma eesmärgiks mitte teha meid heaks ja targaks, vaid teha meid õpetatuks: selle eesmärgi on ta saavutanud. Ta pole meile õpetanud, kuidas järgida ning omaks võtta voorust ja arukust, aga ta on meile pähe tagunud nende sõnade moodustusreeglid ja etümoloogia. Me oskame käänata sõna "voorus", ehkki me ei oska voorust armastada; ehkki me ei tea praktika ja kogemuse põhjal, mis asi on arukus, teame seda sõnades ja korrutame ühtelugu. (lk 404-405, "Upsakusest")
Mida tihedamad ja toekamad on kasulikud mõtted, sedavõrd on nad ka häirivamad ja koormavamad. Pahe, surm, vaesus ja haigused on tõsised teemad, mis meid rõhuvad. Hingele peab olema õpetatud vahendeid, kuidas hädasid taluda ja nendega võidelda, talle peab olema õpetatud õigesti elamise ja õigesti uskumise reegleid, ja teda tuleb sellele kaunile õpingule ühtelugu kannustada ning selles karastada; aga tavalise hinge korral tuleks seda teha puhuti ja mõõdukalt - kui talle liiga järjekindlalt peale käia, läheb ta hulluks. (lk 409, "Vergiliuse värssidest")
Kuna vaimu eelisõiguseks on vanadusest väljas käia, siis soovitan ma tal seda teha nii palju, kui ta vähegi suudab; haljendagu ja õitsegu sel ajal, kui suudab, nagu puuvõõrik kuivanud puul. Aga ma kardan, ta on reetur: ta on kehaga sedavõrd vennastunud, et hülgab mu ühtelugu, järgnedes kehale selle hädades. Meelitan teda kõrvale, veenan teda - täiesti asjata. Tulutult üritan teda sellest seotusest võõrutada ja pakkuda talle Senecat ja Catullust ja daame ja kuninglikke tantsupidusid; kui tema kaaslasel on voolmed, siis oleks justkui temal ka. Isegi toimingud, mis on talle ainuomased ja kohased, ei taha siis laabuda; ilmselt kannatavad nemadki külmavärinate all. Tema tegemistes puudub igasugune sära, kui seda samal ajal pole ka kehas. (lk 413, "Vergiliuse värssidest")
Me kõik oleme pihtides tagasihoidlikud, aga tagasihoidlik tuleks olla tegudes; söakus pihtida hüvitab ja ohjeldab mingis mõttes söakust eksida. See, kes sunnib end kõike ära rääkima, sunnib end loobuma tegemast asju, millest tal tuleb vaikida. (lk 415, "Vergiliuse värssidest")
Nad saadavad südametunnistuse lõbumajja ja manavad näole siivsa ilme. (lk 416, "Vergiliuse värssidest")
Ma pole näinud abielusid, mis kiiremini puruneksid ja sassi läheksid kui need, mis võrsuvad ilust ja armurõõmudest. Abielu vajab kindlamaid ja püsivamaid aluseid ja siin tuleb talitada ettevaatlikult; ülevoolava õhinaga ei ole siin midagi peale hakata. (lk 421, "Vergiliuse värssidest")
Hea abielu, kui niisugune on olemas, keeldub armastuse seltsist ja tema seatud tingimustest. See püüab esile tuua sõpruse sidemeid. See on tüüne kooselu, mida täidavad püsikindlus, usaldus ning lõpmata hulk kasulikke ja tõsiseid vastastikuseid teeneid ja kohustusi. (lk 423, "Vergiliuse värssidest")
Olen oma pahameeleks näinud, kuidas mehed vihkavad oma naisi üksnes sellepärast, et nad ise nende suhtes halvasti käituvad; me ei pruugiks neid vähemalt oma vigade tõttu vähem armastada; kahetsus ja kaastunne peaksid nad meile vähemalt seda kallimaks muutma. (lk 423, "Vergiliuse värssidest")
Ka oleks pidanud minu seaduseandja endale aru andma, et võib-olla oleks palju siivsam ja kasulikum komme tutvustada naistele juba varakult päris asja ennast, selle asemel, et lasta neil selle kohta oma lennuka ja agara fantaasia toel oletusi teha. Ihast ja ootustest aetuna kujutlevad nad meie tegeliku kehaosa asemel ette midagi eriskummalist ja kolm korda suuremat. Ja üks mu tuttav hukutaski enda sellega, et paljastas enda oma seal, kus tal ei olnud veel võimalust seda tõsisemal eesmärgil kasutusele võtta. (lk 433, "Vergiliuse värssidest")
See, kui suurvaimud keelega tegelevad ja seda kasutavad, lisab keelele väärtust, mitte niivõrd keelt uuendades, kuivõrd seda jõulisemate ja mitmekesisemate kasutusvõimalustega küllastades, seda venitades ja väänates. Nad ei too keelde sõnu juurde, vaid rikastavad oma sõnu, andes nende tähendusele ja sisule kaalu ja sügavust, nad õpetavad keelele harjumuspäratuid käike, aga ettevaatlikult ja osavalt. (lk 450-451, "Vergiliuse värssidest")
Ühelt poolt tõukab loodus meid selle poole, sest on selle ihaga sidunud kõige ülevama, kasulikuma ja meeldivama kõigist oma tegudest; ja teiselt poolt laseb ta meil seda põlata ning selle kui millegi solvava ja häbiväärse eest põgeneda, ja punastada ja karskust nõuda.

Kas me pole tõelised elajad, kui nimetame elajalikuks toimingut, milles meid tehakse? (lk 456, "Vergiliuse värssidest")

Palju lihtsam on ühte sugu süüdistada kui teist välja vabandada. Nagu öeldakse: "Pada sõimab katelt." (lk 480, "Vergiliuse värssidest")
Meil pole muud aja arvestamise viisi kui aastad. Inimkond on neid kasutanud juba nii palju sajandeid! Ja ometigi pole me suutnud seda mõõtühikut veel kindlaks määrata ja me kahtleme päevast päeva, missuguse pikkuse teised rahvad on sellele erineval moel andnud ja kuidas nad on seda kasutanud. Mis siis, kui juhtub nii, nagu mõned väidavad, et taevas tõmbub vananedes meie kohal kokku ja jätab meid ebakindlusse isegi tundide ja päevade ja kuude osas? Plutarchos ütleb ju, et veel tema ajalgi ei osanud astroloogia kindlaks määrata Kuu liikumist. Nii et me oleme tõesti toredas olukorras, kui tahame möödunud asjade üle arvet pidada! (lk 481, "Lombakatest")
Mõtisklesin praegu, nii nagu ma sageli teen, selle üle, kui vaba ja määramatu tööriist on inimmõistus. Tavaliselt näen ma, et kui inimestele pannakse ette mingid faktid, siis kulutavad nad oma aega meelsamini nende põhjuste uurimisele kui nende tõesuse uurimisele: nad jätavad asjad sinnapaika ja kulutavad oma aja ajendite käsitlemisele. Lõbusad lobisejad! Ajendeid saab tunda ainult see, kelle kätes on asjade juhtimine, mitte meie, kes me asju ainult läbi elame ja kes me küll neid igal viisil kasutada saame, nii kuidas tahame, aga ilma et suudaksime tungida nende päritolu ja olemuseni. (lk 482, "Lombakatest")
Tõde ja vale on ühte nägu, neil on ühesugune rüht, maitse ja kõnnak; me vaatame neid ühe ja sama silmaga. Minu meelest pole me mitte lihtsalt laisad end eksituse eest kaitsma, vaid me lausa meelitame ja ärgitame ennast sellele otsa jooksma. Meile meeldib takerduda tühisusse, kuivõrd see on meie olemisega kooskõlas. (lk 483, "Lombakatest")
Alguses põhjustab ühe inimese eksimus üldise eksimuse ja hiljem põhjustab üldine eksimus ühe inimese eksimuse. Niimoodi kogu see ehitis kerkibki, käest kätte edasi arenedes ja kuju võttes; nõnda et kõige kaugem tunnistaja teab asjast rohkem kui kõige lähem, ja viimane teadasaaja on kindlamini veendunud kui esimene. See on loomulik kasvamine. Sest kes iganes millessegi usub, see arvab, et ligimesearmastuse kohus on veenda selles ka teisi; ja et selleni jõuda, ei karda ta jutusse juurde panna omast peast nii palju, kui ta peab vajalikuks, et kompenseerida tõrksust ja vajakajäämisi, mida ta teise taipamisvõimes eeldab olevat. (lk 483-484, "Lombakatest")
Pole olemas midagi, mida inimesed üldiselt innukamalt püüaksid teha kui teed rajada oma arvamustele. Kui tavalised vahendid ei aita, võtame appi käsu, jõu, tule ja mõõga. Kahjuks oleme jõudnud nii kaugele, et tõe parimaks proovikiviks on saanud uskujate hulk, ja seda rahvasummas, kus rumalate arv ületab nii võimsalt tarkade oma. (lk 484, "Lombakatest")
Paljud väärnähud maailmas sünnivad sellest, või veelgi otsesemalt öeldes, kõik maailma väärnähud sünnivad sellest, et meid õpetatakse kartma oma teadmatust avalikult tunnistada ja et me oleme sunnitud omaks võtma kõik, mida me ei suuda ümber lükata. (lk 487, "Lombakatest")
Märkame millegi võlu ainult siis, kui seda on kunstlikult teravdatud, paisutatud ja esile toodud. Lihtsuse ja loomulikkuse taga peituv võlu jääb meie labasel pilgul kergesti märkamata; seesugune ilu on peenekoeline ja varjatud; selle salajase valguse avastamiseks on vaja puhast ja väga selitatud pilku. Eks ole ju lihtsus meie meelest rumaluse sugulane ja laiduväärt omadus? (lk 495, "Füsiognoomiast")
Teadmiste hankimine on palju riskantsem kui mis tahes muu söögi- või joogipoolise muretsemine. Sest teiste asjadega on nii, et me toome oma ostu mingi anuma sees koju ja võime seal siis selle väärtust uurida ja otsustada, kui palju ja millal me seda tarvitame. Aga teadmisi ei saa hakatusekski panna mingisse muusse anumasse peale meie oma hinge: neelame nad kohe ostes endasse ja lahkume turult kas juba nakatunult või rikastunult. On teadmisi, mis meid ainult segavad ja koormavad, selle asemel et toita, ja selliseidki, mis ravimise nime all meid mürgitavad. (lk 497-498, "Füsiognoomiast")
Lõpuks sain aru, et kõige kindlam on, kui usaldan nii enda kui ka oma vajadused iseenda hoolde, ja et kui minu käekäik peaks sõltuma ükskõikse saatuse meelevallast, siis peaksin seda kindlamini juhtimise enda kätte võtma, rohkem endale tähelepanu pöörama ja ennast lähemalt uurima. Inimesed kipuvad kõigis asjus teistelt tuge otsima, et säästa omaenese jõuvarusid, ehkki ainult need on kindlad ja tõhusad, kui neid kasutada osata. Kõik jooksevad eemale ja tulevikku, sest keegi pole jõudnud iseenda juurde. (lk 506, "Füsiognoomiast")
Elu peab olema ise endale eesmärgiks ja püüdluseks; elu peab õppima ennast ohjeldama, suunama ja taluma. Paljude teiste kohustuste seas, mida elamiseoskuse üldine ja põhiline peatükk sisaldab, leidub ka suremiseoskuse alalõik, ja see kuuluks kõige kergemate kilda, kui meie hirm sellele raskust ei lisaks. (lk 514, "Füsiognoomiast")
Kuna siin, kus ma kirjutan, on mu ümber tuhandeid raamatuköiteid, võiksin praegu tahtmise korral hõlpsasti ja pikemalt mõtlemata laenata tosinalt kokkulappijalt, kelle töid ma üldiselt isegi ei lehitse, küllaga viiteid, millega oma füsiognoomia-käsitlust kaunistada. Piisab mõne sakslase eessõnast, et saaksin end tsitaatidega varustada; ja nõnda me magusat kuulsust ju püüamegi ja rumalat rahvast lollitame. (lk 519, "Füsiognoomiast")
Välimus on nõrk tagatis; ometi sellega arvestatakse. Ja kui minu asi oleks halbadele rooska anda, siis virutaksin valusamini neile, kes petavad ja reedavad lubadusi, mis loodus nende otsaesisele on kirjutanud: lahke väljanägemisega õelust karistaksin ma karmimalt. Näib, et on olemas õnnekaid nägusid ja õnnetuid. Ja arvatavasti on kuidagi võimalik eristada lahkeid nägusid lihtsameelsetest, tõsiseid karmidest, õelaid kurbadest, kõrke pahatahtlikest, ja muid seesuguseid lähedasi omadusi. Leidub ilu, mis pole mitte ainult uhke, vaid ka kibestunud, ja on olemas malbet ilu, aga ka sellest veel edasi, lausa lääget. Kuidas selle kõige järgi tulevikku ennustada, on asi, mille kohta ma ei oska midagi arvata. (lk 523, "Füsiognoomiast")
Ja pealegi olen ma inimene, kes usaldab end meelsasti saatuse hoolde ning annab end tervenisti tema kätesse. Mille üle mul on kuni praeguse hetkeni olnud rohkem põhjust uhkust tunda kui kurta; ja ma olen avastanud, et saatus ajab minu asju palju targemini ja kenamini kui ma ise. Mul on elus olnud mõningaid asjatalitusi, millega toimetulemist võib tõesti nimetada keeruliseks või, kui tahate, siis taibukust nõudvaks; aga isegi kui oletada, et ühe kolmandikuga neist olen hakkama saanud mina, siis tubli kaks kolmandikku on kindlasti tema teene. Mulle tundub, et me teeme valesti, usaldamata end küllaldaselt taeva hoolde ning pannes omaenda käitumisele suuremaid lootusi, kui me täita suudame. Sellepärast lähevadki meie kavatsused nii sageli luhta. Taevas saab kiivaks, kui laiendame inimliku taipamise õigusi tema arvelt liiga kaugele, ning surub need seda enam koomale, mida enam meie neid avardada üritame. (lk 525-526, "Füsiognoomiast")
Sarnasus ei tee üht asja teisega nii samaks, nagu erinevus ta teiseks teeb. Loodus on võtnud endale kohustuse mitte teha midagi uut, mis poleks erinev. (lk 529, "Kogemusest")
Mida on meie seaduseandjad sellega võitnud, et nad on välja valinud sada tuhat eri liiki üksikjuhtumit ja kohaldanud neile sada tuhat seadust? See arv pole kuidagi suhestatav inimlike toimingute lõputu mitmekesisusega. Ükskõik mitu korda rohkem juhtumeid me ka välja ei mõtleks, see ei küüni tegelike näidete mitmekesisuseni. Lisage veel sada korda sama palju, ikka ei saavuta te seda, et tulevaste sündmuste hulgas oleks mõnigi, mis leiaks endale kõigi nende tuhandete väljavalitud ja ülestähendatud sündmuste hulgast kas või üheainsa vaste, millega ta täpselt kokku sobib ja klapib, nii et ei jääks mitte ühtegi asjaolu ega erinevust, mis nõuab teistsugust kohtulikku lähenemist. Meie pidevalt muutuvatel toimingutel on vähe ühist kindlate ja jäikade seadustega. Kõige paremad - ja kõige haruldasemad - on need seadused, mis on kõige lihtsamad ja kõige üldisemad; ja veel arvan ma, et parem ärgu olgu üldse mingeid seadusi, kui et neid on nii palju nagu meil. (lk 530, "Kogemusest")
Millest tuleb, et meie ühine keel, mida on igal muul puhul nii hõlbus kasutada, muutub lepingus ja testamendis ähmaseks ja arusaamatuks, ja et inimene, kes sõnastab ennast nii selgesti, ükskõik mida ta ütleb või kirjutab, ei leia nendes dokumentides väljendusviisi, mis ei osutuks kahtlaseks või vasturääkivaks? Ilmselt sellest, et tolle kunsti vürstid, kes pööravad erilist tähelepanu pühalike sõnade väljaotsimisele ja kunstipäraste lausete moodustamisele, on kaalunud igat silpi nii hoolikalt, vaaginud igat ühenduskohta nii üksikasjalikult, et on ennast nüüd mässinud ja mähkinud nii paljudesse kõnekujunditesse ja tillukestesse alajaotistesse, et need ei allugi enam mingile reeglistamisele ega korrastamisele ja on kaotanud igasuguse tähenduse. (lk 531, "Kogemusest")
Kaks inimest ei langeta ühe ja sama asja kohta kunagi ühesugust otsust; ja pole leida kahte täpselt ühesugust arvamust, mis pärineksid eri inimestelt või mis pärineksid koguni ühelt inimeselt, aga eri aegadest. Tavaliselt leian mina kaheldavat selles, mida kommentaarid pole söandanud puudutada. Ma komistan kergemini siledal maal, nagu mõned hobused, kes, nagu ma tean, hakkavad sagedamini luukama just tasasel teel.

Kes saaks eitada, et ääremärkused külvavad kahtlust ja teadmatust, sest pole leida ühtegi raamatut, olgu inimlikku või jumalikku päritolu, mille kallal inimkond vaeva näeb ja millest tõlgendamine oleks mõne probleemi eemaldanud? Sajas kommentaator ulatab selle edasi oma järglasele okkalisema ja ohtlikumana, kui kõige esimene kommentaator selle eest leidis. Kas on kunagi juhtunud, et keegi meist ütleks: sellele raamatule on nüüd küllalt kommentaare kirjutatud, rohkem pole enam midagi öelda? Eriti selgesti võib seda näha kohtupraktikas. (lk 532-533, "Kogemusest")

Meie uuringutel pole mingit lõppu; meie lõpp on teises ilmas. Kui inimene jääb rahule, on see märk tema vaimu piiratusest või väsimusest. Ükski üllas vaim ei jää peatuma iseenese juurde: see püüab alati minna ja lähebki kaugemale, kui tema jõud lubab; see püüdleb kõrgemale, kui tegelikult suudab; kui ta ei liigu ega tungi edasi, kui ta ei hakka vastu ega võitle, siis elab ta ainult pooleldi; tema püüdlustel pole piire ega vorme; tema toiduks on hämmeldus, jaht ja selgusetus. (lk 533-534, "Kogemusest")
Tõlgenduste tõlgendamisega tegeldakse palju rohkem kui asjade tõlgendamisega ja raamatute kohta kirjutatakse rohkem raamatuid kui ühelgi teisel teemal: me muudkui kirjutame vastastikku üksteise töödele ääremärkusi.

Kogu maailm kihab kommentaaridest; autoritest on suur puudus. (lk 534, "Kogemusest")

Aru saada, et me oleme öelnud või teinud midagi rumalat, pole teab mis suur asi; tuleb aru saada, et me lihtsalt olemegi rumalad, see on palju kaugeleulatuvam ja olulisem õppetund. Eksisammud, mida mu mälu on lasknud mul nii sageli astuda isegi siis, kui ta on endas eriti kindel olnud, pole mitte päris tühja läinud; nüüd võib ta mulle vanduda ja kinnitada palju tahab, mina ei võta teda kuulda; esimene vastuväide, mis tema tunnistustele tehakse, muudab mu umbusklikuks, ja ma ei söandaks kunagi tema peale lootma jääda mõnes olulises küsimuses või usaldada teda, kui asi puudutab kedagi teist. Ja kui poleks nii, et asju, mida mina teen seetõttu, et mul puudub mälu, teevad teised veelgi sagedamini seetõttu, et neil puudub südametunnistus, siis usuksin ma tõsiasjade koha pealt pigemini seda, mis teised räägivad, kui seda, mis ma ise ütlen. Kui igaüks uuriks lähemalt teda mõjutavate kirgede tagajärgi ja kõiki nendega seotud asjaolusid, nii nagu mina uurin selle kire omi, mis mind on tabanud, siis märkaks ta nende lähenemist ja võiks nende hoogu ning ägedust veidi vaigistada. Nad ei hüppa meile alati ootamatult turja; nad ähvardavad ja lähenevad sammhaaval. (lk 541, "Kogemusest")
Enesekindlus ja kangekaelsus on lolluse kõige selgemad märgid. (lk 543, "Kogemusest")
Peab olema väga terava kõrvaga, et kuulata avameelset otsust iseenda kohta; ja kuna leidub vähe inimesi, kes seda haavumata taluksid, siis teevad need, kes söandavad meie suhtes niisugust asja ette võtta, sellega erilise sõbrateene; sest võtta kätte ja solvata kedagi ning teha talle haiget selleks, et talle kasu tuua, tähendab armastada teda tõeliselt. (lk 545, "Kogemusest")
Ei maksa uskuda kuningat, kes kiitleb sellega, et ootab oma au ja kuulsuse nimel kindlameelselt vaenlase rünnakut, kui ta oma hüvangu ja paremaks saamise nimel ei suuda taluda sõbra avameelseid sõnu, mis ei saa teha muud kui riivata tema kuulmist, sest nende tegelik mõju on tema enda kätes. (lk 547, "Kogemusest")
Tublile inimesele kõige sobimatum omadus on peenutsemine ja vajadus mingist iseäralikust käitumisviisist kinni pidada; ja iga käitumisviis, mis pole järeleandlik ega nõtke, on iseäralik. On häbiasi jätta midagi tegemata suutmatusest või söandamatusest, samal ajal kui kaaslased seda teevad. Niisugused inimesed püsigu oma köögis! (lk 553, "Kogemusest")
Tuleb õppida taluma seda, mida pole võimalik vältida. Meie elu on nii nagu maailma harmooniagi kokku pandud vasturääkivatest asjadest, just nagu erinevatest helidest: magusatest ja kähedatest, teravatest ja lamedatest, pehmetest ja järskudest. Mida olekski öelda muusikul, kellele meeldivad ainult üht liiki helid? Ta peab oskama neid kõiki koos kasutada ja kokku segada. Ja meie samuti, nii hüvesid kui hädasid, mis on meie elu lahutamatud koostisosad. Meie olemine pole ilma selle seguta võimalik, ja üks pillikeel on sama vajalik nagu teine. (lk 561, "Kogemusest")
Aga sa ei sure mitte selle kätte, et sa oled haige; sa sured selle kätte, et sa oled elus. Surm tapab su ilma haiguse abitagi. (lk 564, "Kogemusest")
Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi olnud sügelisi. Ometigi on kratsimine üks kõige meeldivamaid looduse kingitusi, ja igati käepärane. Aga karistus kõnnib sel liiga tüütult tihedasti kannul. Mina kratsin peamiselt kõrvu, mis mul puhuti seestpoolt sügelevad. (lk 571, "Kogemusest")
Mina, kes ma uhkustan sellega, et naudin elumõnusid nii täiel rinnal ja nii erilisel viisil, leian neid niimoodi lähemalt vaadeldes, et need pole õieti midagi muud kui tuul. Aga mis sellest, me olemegi ainult tuul. Ja pealegi oskab tuul märksa arukamalt kui meie ringi sahiseda ja vuhiseda ning rahuldub omaenese kohustustega, ihalemata stabiilsust ja soliidsust - omadusi, mis talle ei kuulu. (lk 584, "Kogemusest")
"Ta veetis oma elu jõude," tavatseme me öelda, "ma ei ole täna midagi teinud." Kuidas nii, kas te pole siis elanud? See pole mitte ainult kõige põhilisem, vaid see on ka kõige säravam teie ettevõtmiste hulgast. - "Kui mind oleks pandud suuri asju juhtima, oleksin näidanud, mida ma suudan." - Kas te olete osanud mõtestada ja juhtida oma elu? Siis olete saanud hakkama kõige suurema tööga. (lk 585, "Kogemusest")
Meie kohus on kokku panna iseennast, mitte kokku panna raamatuid, kehtestada kord ja rahu oma käitumises, mitte oma ülemvõim lahingutes ja maakondades. Meie suur ja kuulsusrikas meistritöö on korralikult elada. (lk 585-586, "Kogemusest")
Kas pole ekslik pidada mõningaid tegevusi vähem väärtuslikeks sellepärast, et need on vajalikud? Ja neil ei õnnestu mu peast välja ajada veendumust, et naudingu abielu vajadusega on igati sünnis asi, sest vajadusega olevat ühe muistse mehel sõnul jumaladki alati mestis. Mis hea pärast peaksime koost lammutama ehitise, mille osad on pandud omavahel nii sidusalt ja sõbralikult vastavusse? Otse vastupidi, parem uuendame seda vastastikuste kohustuste abil. Vaim ergutagu ja elavdagu keha raskust ja keha pidurdagu vaimu kergust ja pakkugu talle pidet. (lk 593, "Kogemusest")
Ülim ja peaaegu jumalik täius on osata kuulekalt nautida oma olemist. Me ajame taga teisi seisundeid, sest me ei mõista kasutada enda oma, ja väljume iseendast, sest me ei tea, kuidas seal sees on. Seepärast pole mingit mõtet kõrgetele karkudele ronida, sest isegi karkudel tuleb käia oma jalgadega. Ja ka maailma kõige kõrgemal troonil istudes toetume ikka oma tagumikule. (lk 596, "Kogemusest")

Välislingid