Noortekirjandus
Proosa
[muuda]- Raamatuleti ees seistes võib tunduda, et laste- ja noortekirjandus suhkruvatistub: roosad kaaned, muinasjututöötlused, teismeliste "päevikud", kerge ja sihitu fantaasiamöll. Tuletagem meelde – suhkruvati sees on üks varras, mis takistab kleepuvaks muutumist. Seda varrast me otsime ja hindame.
- Üleminek lihtsalt ja lõbusalt mudilaskirjanduselt põnevale ja lõbusale 8+ kirjandusele on sujuv. Ja siis äkki avab noortekirjandus elu kogu selle keerukuses.
- Kes on noortekirjanduse lugeja? Raamatukoguhoidjana vastan – tütarlapsed. Vaatasin kolme raamatu, mille minajutustaja on poiss, ringlust: "Teise ringi süda", "Simon vs. homo sapiens'i vandenõu" ja "Meie keemilised südamed". Esimest olid lugenud ainult tüdrukud, teise 16 lugeja seas oli kaks poissi, kolmanda 24 lugeja hulgas mitte ühtegi!
- Mida loevad poisid? Näib, et nendel, juhul kui tegemist on lugevaks inimeseks kujuneva noormehega, toimub üleminek täiskasvanukirjandusele veel järsemalt kui neidudel. Berti päevikud on läbi, nohiku omad samuti. Kuidas leiavad nad üles n-ö õiged raamatud? Kui poisile sobib fantaasiakirjandus, siis on lihtsam.
- Krista Kumberg, "Varras roosa suhkruvati sees", Sirp, 23.03.2018
- USA noortekirjandus kultiveerib lugejais kinnisarusaamu: igas raamatus on juhmivõitu, aga ilus ja populaarne spordipoiss, populaarne, aga sandi iseloomuga kaunitar, sümpaatne nohik, sõbralik veidrik, paha poisi kuvandiga hurmur jne. Autor justkui võtaks peotäie malenuppe, mille käigud ja rollid on teada, aga millega annab alati uue partii maha mängida.