Olga Pogodina-Kuzmina
Olga Leonidovna Pogodina-Kuzmina (sündinud 11. novembril 1969) on vene kirjanik.
"Uraan"
[muuda]Olga Pogodina-Kuzmina, "Uraan", tlk Erle Nõmm, Tallinn: Tänapäev, 2020, sari "Punane Raamat".
- Küsimusele, kus on tema omaksed, vastab Zina kas tõsiselt või naljatamisi, et kärvasid juba Vene-Jaapani sõja ajal. Aga talle meeldib unistada, et ta läheb surema armsale Vologdamaale. Lausub ohates:
- "Nõukogude kodumaa, tüdrik, on mõõtmatu nagu minu ahter. Ja meie sehkendame siin nagu väikesed ussikesed, vanaisa Lenini viimse tahtmise järgi."
- Tädi Zinal on barakis nari, aga ta elab püsivalt pesumajas. Tal on siin sisse seatud nurgake sulgmadratsiga, vatitekiga varakirstul. Ta naerab: "Asemel on nõnna kurb mul, ei keski punu silita. Oli aig, kui pandi taha, nüid enam suhugi ei saa." (lk 39)
- [Zina:] "Ilmaasjata hoiad oma vittu, tüdrik. Ega too pole pott, et katki läheb. Patt ju, kuni jalad uppis. Alla lastud – andeks antud." (lk 43)
- Kuuldused olid laagrisse jõudnud kõigest paari päeva eest, aga neis oli selline vägi nagu käimlasse visatud pärmipakil. Üle kogu hiiglasliku nõukogude kodumaa, nähtamatuid traate pidi jõudis Kolõmalt kohale teade tööst keeldumisest – massilistest protestidest laagrites. (lk 144-145)
- Tasja ei uskunud, et Aleksei võib olla seotud Niina surmaga. Mis puutub rasedusse, siis kes nüüd enam tunnistab, kelle laps koos emaga hukka sai? Isegi Zina-memm, kes oli väga klatšimaias, põikles oletustest kõrvale.
- "Lits lugu – ega see pole kivide kangutamine, jahimehi jagub. Kui pole see, siis on too."
- Ta lõpetas vestluse oma lemmikkõnekäänuga:
- "Kes siis ämbrisse sittuda ei mõista: keera kõrvale sang ja täis lase pang." (lk 173-174)