Temeraire ronis ikka veel väga aeglaselt mäkke, katkestades aeg-ajalt oma pilveuuringud, et heita pilk mõnele lillele või kivikesele, Laurence'i üllatuseks peatus ta äkki ja kaevas maast välja väikese kivi, mille ta siis ilmse elevusega Laurence'i juurde tõi – küünisega nügides, sest pihku võtmiseks oli see talle liiga väike.
Laurence tõstis kivi üles, see oli umbes tema rusika suurune ja igal juhul huvitav: püriidiga põimunud kvarts. "Kuidas sa seda ometi märkasid?" küsis Laurence uudishimulikult, keerutas kivi käte vahel ja pühkis sellelt enamiku mulda maha.
"Osa sellest oli maapinnal ja säras," selgitas Temeraire. "Kas see on kuld? Mulle meeldib, kuidas see välja näeb."
"Ei, see on lihtsalt püriit, aga väga ilus, eks? Ma arvan, et sa oled selline aardekoguja-elukas," märkis Laurence, vaadates kiindunult üles Temeraire'i poole; paljudel lohedel oli kaasasündinud kirg kalliskivide ja väärismetallide vastu. "Ma kardan, et ma pole küllalt rikas, et sulle paariliseks sobida, ma ei suuda sulle maeamisasemeks kullahunnikut anda."
"Ma võtan parema meelega sinu kui kullahunniku, isegi kui selle otsas oleks mugav põõnata," vastas Temeraire. "Mul pole midagi laevatekil magamise vastu." (lk 57–58)
