Pelgupaik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Sedajärge hakkas Eesi ema omaenese tütre piritoredat pulma laiali saatma. Täies piduriides nagu ehitud lipulaev või otsekui suur väepealik seisis ta pulmaliste segases summas ja saatis kelle kuhu: mõned külakarja lähikarjamaadelt süvalaande ajama, teised jälle koduvara peitma või seltsi võtma. Igaühele tuli tema ülesanne kõvasti kätte näidata ja mitu korda kinnitada, nii hajali ja hirmunud oli kesk pulmarõõmu tabatud rahvas.
Pidid ju kõik veel enne ööd Suurde Sõjatarre pagema, kus varjupaik vaenuaegadeks ammuilma varuks.
See pelgupaik oli vaarisade leitud ja kohendatud ning isade tahutud palkidega hoolega vooderdatud. Seest nagu tare kunagi, ainult et hulga suurem ja sootuks akendeta.
Puuvõserik all kaldaribal ja mets ülal järsakul varjas koopasuu kenasti ära. Sissepääs oligi jõe salakäärus ainuüksi vee poolt ja poolpalkidest lükandukski sissetungijate takistamiseks varuks.
Mitte keegi peale omaküla rahva ei võinud Suurest Sõjatarest teada. Jõekäär ja kaldapuud varjasid võlvsuud ka juhuslike sõudjate eest, kes oma paatidega piki Võhandut tulid, kalamehemõtted kõvasti peas. (lk 26-27)
  • Aime Maripuu, "Sõjatare legend", rmt: "Jõgi ei peatu kunagi", Tallinn: Eesti Raamat, 1984