[Peter Wimsey oma teenrist:] "Ta käib fotoaparaadiga osavalt ringi. Ainus häda on see, et ta sulgeb ennast vahetevahel pimikusse ning ma pean ise kuidagi hakkama saama. Mul on temaga telefoniühendus. "Bunter?" - "Jah, milord!" - "Kus on minu kraenööbid?" - "Riidekapi kolmandas väikeses parempoolses sahtlis, keskmises osas, milord." - "Bunter!" - "Jah, milord." - "Kuhu ma oma portsigari olen pannud?" - "Mulle tundub, et ma nägin seda viimati klaveri peal, milord." - "Bunter!" - "Jah, milord." - "Mu valge lips on sõlme läinud." — "Kas tõesti, milord?" — "Noh, kas sa ei saa midagi ette võtta?" — "Palun vabandust, milord, aga ma ilmutan parajasti üht plaati." — "Käigu põrgu see plaat!" — "Väga hea, milord!" - "Bunter, pea... ära nüüd kiirusta... lõpeta plaat ära ja tule ja seo siis mu lips ette." — "Muidugi, milord." Ja siis pean ma istuma õnnetult, kuni see põrgulik plaat on kinnitatud või mida sellega tehakse. Täielik ori omaenda majas — vaat kes ma olen." (lk 60)
