Ta oli nii üksik ja mahajäetud! Pärast suurt pidu kandikule unustatud üksik piprakaun pähklikastmes ei tunneks ennast räbalamalt kui tema. Kui palju kordi oli ta pidanud üksinda köögis sööma ühe neist hõrgutistest, et mitte lasta sel raisku minna. Et keegi ei võta kandikult viimast piprakauna, juhtub harilikult siis, kui inimesed ei taha oma aplust välja näidata, ja kuigi nad pistaksid kauna meeleldi nahka, ei tihka keegi seda võtta. Nii põlatakse ära täidetud piprakaun, mis kätkeb kõiki mõeldavaid maitsevarjundeid: sukaadi magusust, pipra kibedust, pähklikastme õrnust, granaatõuna kargust — see imeväärne piprakaun pähklikastmes! Mis peidab oma sisemuses kõiki armastuse saladusi, kuhu aga keegi viisakusest ei söanda tungida. (lk 37-38)
Laura Esquivel, "Nagu šokolaadi keeduvesi", tlk Ilmar Seibe, 1994
