Laura Esquivel

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Laura Esquivel, 2011.

Laura Esquivel (sündinud 30. septembril 1950) on Mehhiko kirjanik, stsenarist ja poliitik.


"Nagu šokolaadi keeduvesi"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Laura Esquivel, "Nagu šokolaadi keeduvesi", tlk Ilmar Seibe, 1994.

Raamatu impressumi väitel on tõlge tehtud soome keelest (soome keelde tõlkija teadmata), Rahvusraamatukogu andmebaasi teatel on väide ekslik ning tõlge tehti hispaania keelest. Sama tõlkija on tõlkinud ka Miguel de Cervantese romaani "Don Quijote".


  • Sibul tuleb peeneks hakkida. Et ära hoida selle töö juures tekkivat pisaravoolu, soovitan pähe asetada väikese sibulalõigu. Nutmisega sibula tükeldamisel on see paha lugu, et kui ükskord alustad, siis satud hoogu ega saa enam pidama. Ma ei tea, kas teil on seda juhtunud, minul küll, tõesõna. Palju kordi. Ema ütleb, see tulevat sellest, et olen sibula suhtes niisama tundlik nagu minu vanatädi Tita.
Räägitakse, et Tita olnud nii tundlik, et nuttis juba minu vaarema ihus olles, kui too sibulat lõikus; tema nutt olnud nii vali, et pere poolkurt kokk Nacha seda pingutuseta kuulis. Ühel päeval olid nuuksed nii kõvad, et kutsusid esile enneaegse sünnituse. Ja enne kui mu vaarema jõudis nohki ütelda, oli Tita siia ilma tulnud, otse köögilauale, lõhnade keskele, mida levitasid keev oasupp, liivatee, loorberilehed, koriander, keedetud piim, küüslauk ja, muidugi mõista, sibulad. Nagu võib arvata, oli teatud laks vastu tuharaid täiesti ülearune, sest Tita nuttis juba sündides, võib-olla sellepärast, et tema oraakli kohaselt oli selles elus abielu talle keelatud. Nacha jutustas, et võimas pisaratevool olevat sõna tõsises mõttes tõuganud Tita siia ilma, ujutades üle köögilaua ja põranda.
Pärastlõunal, kui ehmatus juba möödas, pühkis Nacha punastelt põrandaplaatidelt kokku pisarate jäägid. Saadud soolaga täitis ta viiekilose koti ja seda tarvitati pikka aega toiduvalmistamiseks. (lk 5, romaani algus)
  • Nii koliti Tita veel samal päeval kööki, kus ta kasvas üles, tervisest pakatav ja särav, kesk maisijooke ja rohuteesid. Selles ümbruses kujunes tal välja kuues meel kõige suhtes, mis seotud toiduga. Nii näiteks olid tema söömisharjumused vastavuses köögi päevakorraga: kui ta hommikul haistis, et oad on juba valmis, või kui keskpäeval tundis, et vesi on kanade kitkumiseks kuum, või kui pärastlõunal küpses ahjus leib õhtueineks, siis ta teadis, et on saabund aeg oma sööki paluda. (lk 6)
  • Mõnikord nuttis ta ilma nähtava aluseta, näiteks siis, kui Nacha sibulat lõikas, et aga mõlemad nende pisarate põhjust teadsid, siis ei võtnud nad neid tõsiselt. Need tegid koguni nalja, ja nii ei suutnud Tita lapsepõlves õieti vahet teha naeru- ja nutupisarail. Naer oli temal üks nutmisviise.
Nõndasamuti ajas ta segi elamisrõõmu söömisrõõmuga. (lk 6)
  • Inimlapsena, kes õppis elu tundma köögi kaudu, polnud tal kerge mõista välismaailma. Seda tohutut maailma, mis algas köögiukse juurest ja viis maja sisemusse. Samas aga köögi tagauksega piirnev maailm, kuhu kuulusid õu, aed, köögiviljapeenrad, oli tervenisti tema oma, ta valitses seda. Vastupidiselt õdedele, keda see maailm kohutas ja kelle meelest see kubises tundmatuist hädaohtudest. Mängud köögis näisid neile mõttetud ja ohtlikud; siiski õnnestus Tital ühel päeval neid uskuma panna, et on võrratu vaatepilt, kui tulikuumale savipannile langevad veepiisad hakkavad tantsu lööma. (lk 6)
  • Siis sai Nacha tema mängukaaslaseks. Koos leiutasid nad mänge ja muid vigureid, alati ühenduses köögiga. Kui nad ühel päeval nägid linnaväljakul meest, kes piklikest õhupallidest loomafiguure kokku pani, tulid nad mõttele seda järele teha, kuid materjalina vorstijuppe kasutades. Nad ei piirdunud tuntud loomade kokkuseadmisega, vaid leiutasid uusi, nagu näiteks monstrumeid luige kaela, koera jalgade ja hobuse sabaga.
Probleem tekkis siis, kui oli vaja neid lammutada, et vorsti praadida. Enamasti Tita ei lubanud seda. Ainult siis oli ta meelsasti päri, kui jõulukakke küpsetati, sest need olid tema meelishõrgutis. Sel juhul lasi ta purustada ühe oma loomadest ja jälgis rõõmsalt, kuidas see pannil särises. (lk 7)
  • Jõulukakuvorsti tuleb praadida ettevaatlikult, hästi nõrgal tulel, nii et ta küpseks korralikult läbi, kuid ei pruunistuks ülearu. Kohe, kui vorst on valmis, võetakse ta tulelt ja lisatakse juurde sardiinid, millelt on eelnevalt luud eemaldatud. Samuti tuleb nende nahal olevad mustad plekid noaga maha kaapida. Sardiinidega segatakse kokku sibulad, hakitud piprakaunad ja peenestatud majoraan. Enne kakkude sisse asetamist lastakse täidisel seista.
Titale oli väga meeltmööda see aeg, kui täidis seisis, ütlemata mõnus oli nautida sellest hoovavat lõhna, sest lõhnadel on võime esile manada möödunud aegu koos häälte ja hõngudega, milletaolisi praegu enam ei ole. Talle meeldis sügavalt sisse hingata ja rännata koos auru ja lõhnaga, mis oli nii erisugune, et tungis kaugeimaisse mälusoppidesse.
Asjata püüdis ta meenutada, millal esmakordselt jõulukaku lõhna tundis: ta ei suutnud seda, küllap seetõttu, et see oli veel enne tema sündi. Võimalik, et sardiinide ja vorsti haruldane kombinatsioon köitis teda niivõrd, et sundis maha jätma rahuliku eetri ja valima ilmaletulekuks ema Elena üsa, et sel viisil siseneda De la Garza perekonda, kus nii hõrgutavaid roogi söödi ja nii eripärast vorsti tehti. (lk 7)
  • Ühel niisugusel pärastlõunal, enne kui ema Elena laua tagant tõusta lubas, teatas talle värisevi hääli Tita, kes oli tollal viieteistkümneaastane, et Pedro Muzquiz tahab tulla ja rääkida temaga.
"Ja millest siis tahab too mees minuga rääkida?" küsis ema Elena pärast lõpmata pikka vaikust, mis Tita südant pitsitas.
Vaevukuuldavalt vastas ta:
"Ma ei tea."
Ema Elena heitis talle pilgu, mis Tita meelest kätkes kõiki masenduse aastaid, mis üle nende pere oli veerenud, ja sõnas:
"Parem teata talle, et kui ta tahab su kätt paluda, siis ärgu ilmaasjata tulgu. Tead väga hästi, et kuna oled tütardest noorim, siis pead minu eest hoolt kandma kuni mu surmapäevani."
Öelnud seda, tõusis ema Elena pikkamööda püsti, pani prillid põlletaskusse ja otsekui käsklus kõlasid ta sõnad:
"Tänaseks on sellest küll!"
Tita teadis, et kahekõne ei kuulu perekonna suhtlemisviiside hulka, kuid esmakordselt elus otsustas ta ema käsule vastu hakata:
"Aga ma arvan, et..."
"Sina ei arva midagi ja lõpp sellega! Mitte keegi minu peres ei ole põlvkondade vältel selle kombe vastu häält tõstnud ja seda ei tee ka minu tütar."
Tita langetas pea, ja niisama raskelt kui pisarad lauale, langes ta üle tema saatus. Sellest hetkest peale tundsid mõlemad, köögilaud ja Tita, et nad ei suuda karvavõrdki väärata nende tundmatute jõudude survet, mis sundisid ühte neist jagama teisega tema saatust ja sünnist saadik tema kibedaid pisaraid vastu võtma, ning teist sellele totrale ettemääratusele alistuma. (lk 8)
  • Kõigest hoolimata ei vandunud Tita alla. Hulgaliselt kahtlusi ja küsimusi mäsles ta hinges. Nii näiteks oleks ta tahtnud teada, kes oli algatanud selle perekondliku traditsiooni. Oleks kena tollele teatavaks teha, et ses täiuslikus, naiste vanadust kindlustavas plaanis oli väike viga. Kui Tita ei või mehele minna ega lapsi saada, kes siis tema eest vanaduses hoolt kannab? Missugune on sel juhul lahendus? Või ehk arvatakse, et ega ema hooldav tütar pärast oma hoolealuse surma enam kaua ela? Ja mis saab naistest, kes jäävad lastetuks, kes abistab neid? Vähe sellest — ta tahtis teada, missuguseid uuringuid on tehtud otsustamaks, et ema hooldamiseks sobib kõige paremini noorim, mitte aga vanim tütar. Kas on kunagi kuulatud tütarde arvamust, kellesse see asi puutub? Kui abielluda ei tohi, ehk on siis talle lubatud vähemalt armastust tunda? Või on ka see keelatud?
Tita teadis suurepäraselt, et kõigi nende küsimuste vältimatu saatus on täiendada vastamata küsimuste arhiivi. De la Garzade peres kuulati sõna, ja lool lõpp. Ema Elena, eirates teda täielikult, väljus vihasena köögist ja nädala jooksul ei lausunud talle sõnagi. (lk 8-9)
  • "Palun andeks, emme. Enam ma ei tee."
Nende sõnadega suutis Tita leevendada ema Elena pahameelt. Ta oli pannud palju hoolt sõnasse "emme", lausudes selle õigel hetkel ja sobival hääletoonil. Ema Elena oli arvamusel, et sõna "ema" kõlab halvustavalt, ja nõudis tütardelt juba maast-madalast, et nad tema poole pöördudes ütleksid "emme". Ainus, kes tõrkus või hääldas sõna sobimatul toonil, oli Tita, mistõttu tal tuli lõputult kõrvakiile taluda. Aga kui hästi see tal nüüd välja kukkus! Ema Elena tundis rahuldust mõttest, et nüüd ehk õnnestub tal oma kõige väiksema tütre kangust murda. (lk 9)
  • Paraku püsis see lootus üürikest aega, sest järgmisel päeval ilmus isa saatel majja Pedro Muzquiz eesmärgiga Tita kätt paluda. Tema tulek tekitas suurt segadust. Seda külastust ei oodatud. Mõni päev varem oli Tita saatnud Pedrole Nacha vennaga sõnumi, paludes teda loobuda oma kavatsusest. Kuller vandus, et oli sõnumi Pedrole kätte andnud, kuid igatahes olid nad nüüd siin.
Ema Elena võttis nad jutule salongis, oli väga lahke nende vastu ja selgitas põhjust, miks Tita abielluda ei või.
"Nojah, aga kui te olete huvitatud, et Pedro abielluks, siis mis te arvate mu tütrest Rosaurast, kes on vaid kaks aastat Titast vanem, kuid on täiesti saadaolev ja abieluks valmis...?" [---]
"Jah, eks ole ju? Te ema ütleb, olla abieluks valmis, nagu see oleks maisikook! Egand ikka ole üks kama! Kesses kartulipiirakat maisikoogiga vahetab!"
Chencha puistas pidevalt sedalaadi märkusi, kirjeldades omal moel vaatepilti, mille tunnistajaks ta nüüdsama oli olnud.
Tita teadis, et Chencha võis liialdada või koguni valetada, ja seepärast ei lasknud ahastusel enda üle võimust võtta. Ta tõrkus äsjakuuldut tõeks pidamast. Teeseldes rahulikkust, jätkas ta kakkude lahtilõikamist, et õed ja Nacha saaksid neid täita. [---]
Don Pascual ja Pedro astusid aeglaselt ja kõnelesid tasakesi, ärritusest summutatud häälel.
"Miks sa tegid seda, Pedro? Oleme rumalas olukorras, et nõustusid Rosauraga pulmi pidama. Kuhu jäi siis armastus, mis sa Titale vandusid? Mida su sõna ka väärt on?"
"Minu sõna on kindel, aga kui teile öeldakse otse välja, et armastatud naist ei saa, ja ainus võimalus ta lähedal olla on abielluda tema õega, kas teie ei otsustaks siis samamoodi?"
Nacha ei kuulnud vastust, sest rantšo koer Pulque ilmus joostes välja, haukudes küüliku peale, keda ta kassiks pidas.
"Nii et sa abiellud armastuseta?"
"Ei, isa, ma abiellun, tundes sügavat ja kustumatut armastust Tita vastu." (lk 9-11)
  • Sel ööl ei saanud Tita sõba silmale; ta ei suutnud oma tunnetes selgusele jõuda. Kahjuks olid tollal veel avastamata mustad augud kosmoses, muidu olnuks tal lihtne mõista, et tunneb keset rinda musta auku, mille kaudu tungib sisse lõpmatu külm. (lk 11)
  • Iga kord, kui ta silmad sulges, võis ta jälle selgesti läbi elada tolle aastataguse jõuluõhtu sündmusi, kui Pedro ja ta pere olid esmakordselt kutsutud nende poole õhtust sööma, ning külm tema rinnus valjenes. Olgugi sellest juba kaunike aeg möödas, mäletas ta täpselt hääli, lõhnu, oma uue kleidi puudet vastu äsja vahatatud põrandat, Pedro pilku, mis heidetud üle õla... See pilk! Tita kõndis laua poole, käes kandik munarebust maiustega, kui tajus seda — tulist, ihunahka põletavat. Ta pööras pead ja ta pilk kohtus Pedro omaga. Sel hetkel mõistis ta selgesti, mis tunne on koogitainal, kui see keeva õliga kokku puutub. Kuumatunne oli nii tõeline, et kartuses, et ihu hakkab tainana mulle ajama — nägu, kõht, süda, rinnad —, ei suutnud Tita seda pilku enam taluda, langetas silmad ja astus kiiresti salongi teise otsa, kus Gertrudis pedaalis pianoolal valssi "Noorte silmad". (lk 11)
  • See veel puudus! Et Paquita Lobo arvaks teda purjus olevat! Ei tohtinud lubada talle vähimatki kahtlust, muidu võib ta emale ette rääkida. Hirm ema ees sundis teda mõneks ajaks unustama Pedro ligioleku ja ta püüdis kõigest väest veenda Paquitat oma meelteselguses ja vaimuerksuses. Ta klatšis temaga ja vestles tühjast-tähjast. Andis koguni tuumalikööri retsepti, mis oli tema rahutuse põhjustanud. Selle likööri valmistamiseks pannakse neli untsi virsikutuumi ja pool naela aprikoosituumi kahekümne neljaks tunniks ühe asumbre vee sisse, et koor lahti lööks; siis tuumad kooritakse, purustatakse ja pannakse viieteistkümneks päevaks kahe asumbre viina sisse tõmbama. Edasi järgneb destilleerimine. Kui kaks ja pool naela purustatud suhkrut on vees täielikult lahustatud, lisatakse neli untsi apelsiniõisi, segatakse kõik kokku ja kurnatakse. Ja et ei jääks kahtluseraasugi tema kehalise ja vaimse vormisoleku suhtes, meenutas ta nagu muuseas Paquitale, et asumbre on 2,016 liitrit, ei vähem ega rohkem.
Nii et kui ema Elena nende juurde astus, et küsida Paquitalt, kas teda on ka hästi teenindatud, vastas too innukalt:
"Oivaliselt! Sul on suurepärased tütred. Ja nendega on ülimalt kütkestav vestelda!" (lk 12)
  • Ta ei unusta kunagi nende käte juhuslikku kokkupuudet, kui mõlemad üheaegselt püüdsid kohmakalt sama kandikut haarata.
Ja siis avaldas Pedro talle armastust.
"Neiu Tita, ma tahan kasutada juhust, et oleme siin kahekesi, ja ütelda teile, et olen teisse sügavasti armunud. Ma tean, see avaldus on jultunud ja tormakas, kuid teie juurde on väga raske pääseda, ja ma otsustasin rääkida sellest veel täna õhtul. Palun, ütelge vaid, kas ma võin loota teie armastusele?"
"Ma ei tea, mis teile vastata; andke mulle mõtlemisaega."
"Ei, seda ma ei või, ma vajan vastust otsekohe: armastusest pole tarvis mõelda, seda kas tuntakse või ei tunta. Ma olen mees, kes ei tee palju sõnu, aga mu sõnad on kindlad. Vannun, et armastan teid igavesti. Aga teie? Kas armastate mind samuti?"
"Jah!" (lk 12-13)
  • Ta armus Pedrosse tol õhtul igaveseks ajaks. Ent nüüd pidi ta temast lahti ütlema. Ei ole sünnis ihaldada oma õe tulevast abikaasat. Ta pidi mehe kuidagiviisi oma mõtteist välja tõrjuma, et suuta uinuda. Ta katsus süüa jõulukakku, mille Nacha oli koos klaasi piimaga ta kirjutuslauale asetanud. Sageli oli see andnud suurepäraseid tulemusi. Paljukogenud Nacha teadis, et polnud olemas ühtki häda, millest Tita poleks jagu saanud maitsvat jõulukakku süües. Kuid mitte seekord. Tühjatunne, mida ta oma sisemuses tajus, ei andnud järele. Vastupidi, teda valdas iiveldus. Ta leidis, et tühjus ei olnud näljast. Pigemini oli tegu piinava külmatundega. Oli vaja lahti saada sellest vaevavast külmast. Esimese abinõuna riietus ta villasesse ja võttis peale raske teki. Külm ei andnud järele. Siis pani ta jalga villasest lõngast tuhvlid ja laotas peale veel kaks tekki. Asjata. Lõpuks võttis ta oma käsitöölaualt poolelioleva teki, mida oli alustanud päeval, mil Pedro talle abiellumisest kõneles. Seesuguse heegeldatud teki tegemiseks kulub ligi aasta. Just selle aja möödudes olid nad Pedroga kavatsenud abielu sõlmida. Ta otsustas mitte lasta lõngal raisku minna, vaid see ära kasutada, ja asus raevukalt tööle, heegeldas, nuttis ja heegeldas, kuni koidikuks sai teki valmis ja võttis peale. Sellest ei olnud abi. Ei sellel ega paljudel järgmistel öödel oma elu jooksul saanud ta külmast jagu. (lk 13)
  • VALMISTUSVIIS:
Kastrulisse pannakse viis munarebu, neli tervet muna ja suhkur. Klopitakse, kuni mass muutub paksuks, ja lisatakse veel kaks muna. Klopitakse edasi ja paksenenud massi lisatakse veel kaks muna. Seda võtet korratakse mune kahekaupa lisades, kuni need on otsa lõppenud. Et valmistada kook Pedro ja Rosaura pulmadeks, pidid Tita ja Nacha antud kogused korrutama kümnega, sest kaheksateistkümnele inimesele mõeldud koogi asemel tuli see teha saja kaheksakümnele. Tulemuseks sai sada seitsekümmend muna! See aga tähendas, et tuli astuda samme, saamaks kokku nii suurt hulka parimaid mune ühel päeval.
Selleks hakati mitu nädalat varem hoidistama parimate kanade munetud mune. Menetlust kasutati rantšos iidsetest aegadest peale, et varuda talveks seda tõhusat ja vajalikku toidust. Parim aeg selle töö tegemiseks on augusti- ja septembrikuu. Hoidistatavad munad peavad olema täiesti värsked. Nacha eelistas selliseid, mis olid samal päeval munetud. Munad asetatakse nõusse ja nende peale valatakse sulatatud, juba hanguma hakkavat lambarasva, nii et see katab nad täielikult. Sellest piisab, et kindlustada munade hea säilivus mitmeks kuuks. Kui aga tahetakse säilitada neid üle aasta, asetatakse nad savipotti, mis täidetakse lubjapiimaga, vahekorras üks osa lupja kümne osa vee kohta. Pott suletakse õhukindlalt ja hoitakse keldris. Tita ja Nacha valisid esimese mooduse, sest nii kaua polnud neil vaja mune säilitada. Munad olid asetatud korviga käepäraselt köögilaua alla, kust nad neid koogi valmistamiseks võtsid.
Nii suure hulga munade kloppimine nõudis ränka pingutust ja Tital hakkas ilmnema vaimseid häireid, kui oldi vaevalt sajani jõutud. Arv sada seitsekümmend tundus talle olevat kättesaamatu. (lk 17)
  • Iga muna purustamisel jooksid Tital külmajudinad üle selja ja kananahk tuli ihule. Munavalged seostusid tal kanapoegade munanditega, keda nad olid kohitsenud kuu aega tagasi. Sedaviisi saadakse kohikukki ehk kabunaid, keda seejärel nuumama hakatakse. Nendest valmistatud toit valiti Pedro ja Rosaura pulmadeks, sest headel söögilaudadel on see üks auväärsemaid roogi, seda nii valmistamiseks kuluva töö kui ka kabunate erakordse maitse tõttu.
Samal päeval, kui pulmadeks määrati kaheteistkümnes jaanuar, anti korraldus osta kakssada tibu, kelle kallal pandi toime see operatsioon, misjärel nad kohe nuuma peale pandi.
See töö tehti ülesandeks Titale ja Nachale. Nachale tema kogemusi arvestades ja Titale karistuseks selle eest, et ta ei tahtnud juures viibida, kui tuldi tema õe Rosaura kätt paluma, tuues ettekäändeks peavalu.
"Ära katsugi mul vastu hakata," ütles talle ema Elena, "ja ära mõtle oma õe pulmi ära rikkuda märtrit mängides. Siitpeale hakkad pulmapeoks ettevalmistusi tegema, ja et ma ei näeks sul haput nägu ees ega pisarat silmas, kas kuuled!"
Tita püüdis seda hoiatust meeles pidada, kui asus esimest operatsiooni sooritama. Kohitsemine seisneb selles, et tibupoja ihusse tehakse munandite kohale sisselõige, pistetakse sõrm sisse, et munandid üles leida, ja kistakse nad välja. See tehtud, õmmeldakse haav kinni ja määritakse linnurasva või värske võiga sisse. Tita pidi äärepealt meelemärkuse kaotama, kui ta esimesele tibule sõrme sisse torkas ja munandid välja rebis. Ta käed värisesid, higi voolas ojadena ja sees keeras, otsekui tiirutaks seal paberlohe. Ema Elena heitis talle puuriva pilgu ja küsis:
"Mis sul viga on? Miks sa värised, kas hakkame jälle probleemitsema?"
Tita tõstis silmad ja vaatas talle otsa. Ta oleks tahtnud emale karjuda, et jah, tõesti on probleeme, et kohitsemisobjekt on valesti valitud, et see peaks olema tema, Tita, ise, siis oleks vähemalt kuidagi õigustatud, et talle on abielu keelatud ja Rosaura hõivab tema koha mehe kõrval, keda ta armastab. Ema Elena mõistis ta pilku ja sattunud raevu, virutas talle säärase kõrvakiilu, et Tita veeres mööda maad koos tibuga, kes nurjunud lõikuse tõttu hinge heitis. (lk 17-18)
  • Rosaura ja Nacha polnud kunagi hästi läbi saanud. Nachat pahandas, et lapsest peale oli Rosaura närb olnud. Alatasa jättis ta toidu puutumatult taldrikule või poetas selle vargsi Tequilale, Pulque — rantšo koera — isale. Nacha seadis talle eeskujuks Tita, kes sõi alati isukalt ja kõike. Siiski, leidus üks toit, mis Titale vastukarva oli, nimelt poolvedelad munad, mida ema Elena teda sööma sundis. Sestpeale kui Nacha oli tema kulinaariaalase harimise enda kanda võtnud, sõi Tita peale harjumuspäraste toitude veel põrnikaid, agaavitõuke, koorikloomi, vööloomi jpm., mis Rosauras õudust tekitasid. Siit saigi alguse Nacha vastumeelsus Rosaura suhtes ja kahe õe vaheline võistlus, mille haripunktiks saavad pulmad, kus Rosaura abiellub mehega, keda Tita armastab. (lk 20)
  • Ja on ka mõistetav, et Nacha poolehoid kuulus Titale, kelle kannatusi ta püüdis igati leevendada. Ta kuivatas põllenurgaga neiu pisarad, mis mööda palgeid alla veeresid, ja sõnas:
"Noh, mu tüdruk, hakkame nüüd lõpetama."
Kuid sedapuhku venis tööaeg tavalisest pikemaks, sest Tita pisarate tõttu ei tahtnud tainas pakseneda.
Ja niiviisi, teineteise embuses, istusid nad nuttes, kuni Tital pisarad otsa lõppesid. Siis nuttis ta kuivalt, ja see öeldakse olevat veel valusam, samuti nagu kuivalt sünnitamine, aga see-eest ei niisutanud ta koogitainast ja nad said lõpuks asuda järgmise töölõigu, täidise valmistamise juurde. (lk 20)
  • Öelnud need sõnad, väljus Tita kiiresti köögist teise ukse kaudu, mis viis salongi, kus Chencha ja Gertrudis pulmalina tikkisid. See oli valgest siidist voodilina, mille keskkohta jäetud avaust kaunistati peene tikandiga. Ava oli mõeldud selleks, et abielu intiimseil hetkil lasta paista vaid nooriku õilsail kehaosadel. [---]
Lina valevust vaadeldes Tita otsekui hüpnotiseeriti; oli möödunud vaid mõni sekund, kuid sellest piisas, et teda iselaadi pimedusega lüüa. Kõikjal, kuhu ta oma pilgu suunas, märkas ta vaid valget värvi. Rosaura, kes istus ja käsitsi pulmakutseid kirjutas, näis olevat lumivalge lummutis. Tita varjas oma seisundit nii hästi, et keegi seda ei märganud.
Ta ei tahtnud anda ema Elenale põhjust uueks tõrelemiseks. Ja kui Lobod tulid pulmakinki üle andma, pidi ta meelemõistust pingutama, et taibata, kes need on, keda ta teretab, sest otsekui hiina varjuteatris varjas ta eest ümbrust valge lina. (lk 21-22)
  • Neil oli kõvasti vedanud, et sellel poliitiliselt ebakindlal ajastul oli õnnestunud prantsuse siidi hankida. Revolutsiooni tõttu polnud võimalik ohutult mööda riiki reisida; ja ilma kellegi salakaubaveoga tegeleva hiinlaseta olnuks võimatu riiet saada, sest ema Elena poleks lubanud, et keegi tema tütardest oleks end ohtu asetanud, sõites pealinna Rosaurale kleidiriiet ja muud kaasavaraks vajalikku ostma. See hiinlane oli üpris osav vend: oma kraami müüs ta pealinnas, võttes selle eest põhja revolutsiooniarmee rahatähti, mis seal olid väärtusetud ega käibinud. Muidugi sai ta need imeodavalt kätte, ja siis sõitis ta põhja, kus raha omandas tõelise väärtuse, ning ostis seal selle eest kaupa.
Põhjas, mõistagi, hankis ta jumalamuidu pealinnas väljalastud rahatähti, ja niiviisi hangeldas ta kogu revolutsiooni aja, mille lõpuks oli miljonär. Oluline on aga see, et tänu temale sai Rosaura pulmadeks ülimalt peened ja kaunid riidekangad. (lk 21-22)
  • Hiljem, kui ta neid rantšo sissekäigu juurde saatis, märkas ta, et isegi öö tema ümber oli enneolematult säravvalge.
Hirm, et temaga võib jälle sama häda juhtuda, valdas teda ka nüüd, kui ta püüdis meeleheitlikult keskenduda koogi võõba valmistamisele. Teda heidutas kristallsuhkru valevus, ta tundis, et nüüdsama võtab valge värv ta meelte üle võimust, ilma et ta suudaks seda takistada, ja toob esile pimestavvalgeid kujutluspilte lapsepõlvest, kui teda valgesse rõivastatult viidi maikuul Neitsi Maarjale lilli asetama. Ta oli kõndinud keset valgeis riideis tüdrukute rivi altari juurde, mis oli täis valgeid lilli ja küünlaid ja mida valgustas valge kihelkonnakiriku aknast tulvav valgus. Iga kord kirikusse minnes oli ta unistanud, et ükskord astub ta seda teed mehe käevangus. Ta pidi tagasi tõrjuma selle ja kõik muud mälestused, mis talle haiget tegid — oli vaja lõpetada õe pulmakoogi võõba tegemine. Ülima ponnistusega asus ta selle kallale. (lk 22)
  • [Kokk Nacha:] "Ainult katel teab, mida tunneb leem, kui see keeb, aga mina aiman, mida tunned sina, ja jäta juba ükskord nutmine, sa teed võõba märjaks ja siis see ei kõlba enam. Noh, mine juba." (lk 23)
  • Kui Nacha oli lõpetanud, otsustas ta võõpa sõrmeotsaga proovida, et kindlaks teha, kas ehk Tita pisarad polnud selle maitset muutnud. Ei, ilmselt mitte, maitse oli sama, kuid arusaamatul põhjusel valdas Nachat äkki kange igatsus. Ta meenutas üksteise järel kõiki pulmapidusid, mida ta oli De la Garza perekonnale ette valmistanud, unistades, et järgmine tuleb tema enda oma. 85 aasta vanuses polnud enam mõtet nutta ega hädaldada, et oodatud pidu ega pulm ei tulnudki, kuigi peigmees tuli... ta tuli tõesti! Ainult et ema Elena oli nõuks võtnud ta minema kihutada. Sealtpeale leppis ta sellega, et tundis rõõmu võõrastest pulmadest, ja sedaviisi palju aastaid ilma kurvastamata. Ta ei mõistnud, miks ta nüüd nii nukrameelne on, kuid ei saanud sinna midagi parata. Nii hästi kui suutis, kattis ta koogi pähklimassiga ja läks oma tuppa, suur valu rinnus. Ta nuttis öö läbi ja järgmisel hommikul ei olnud tal jõudu, et pulmas abiks olla. (lk 23)
  • Ta teadis, et tähelepanu keskpunktis on rohkem tema kui ta õde Rosaura. Külaliste sihiks polnud mitte niivõrd viisakusnõude täitmine, kui soov tema kannatusest rõõmu tunda — kuid ei, seda ta neile ei võimalda. Ta tajus selgesti, kuidas tema möödudes ta selja taga sosistati.
"Kas sa nägid juba Titat? Vaeseke, ta õde abiellub tema peigmehega! Nägin neid ühel päeval linnaväljakul, kõndisid käsikäes. Paistsid nii õnnelikud olevat!"
"Kas tõesti? Paquita ütleb, ta näinud, kuidas ühel päeval, otse missa ajal, ulatanud Pedro Titale armastuskirja, see olnud lõhnastatud ja puha!"
"Räägitakse, nad hakkavad elama samas majas! Mina Elena asemel seda küll ei lubaks!"
"Ei usu, et ta seda lubab. Niigi liigub igasugu kuulujutte!"
Need arutlused ei meeldinud Titale põrmugi. Kaotaja roll polnud kirjutatud tema jaoks. Ta pidi käituma ilmselgelt kui võitja! Ja ta esitas oma osa väärikalt nagu suur näitleja, hoolitsedes selle eest, et ta tähelepanu ei köidaks ei pulmarongkäik, ei õpetaja sõnad ega ka lindid ja sõrmused. (lk 24)
  • Ta ei tundnud põrmugi pahameelt, nähes, kuidas Pedro ja Rosaura ühe laua juurest teise juurde kõnnivad ja külalistega klaase kokku löövad, kuidas nad valssi tantsivad või pärastpoole kooki lahti lõikavad. Nüüd teadis ta kindlalt, et Pedro armastab teda. Ta oli kärsitusest lõhkemas, et pärast pulmapeo lõppu Nacha juurde joosta ja talle kõigest jutustada. Kannatamatult ootas ta, millal kõik oma koogi ära söövad, et siis ära minna. Carreno käsiraamat ei lubanud tal varem lahkuda, kuid see ei keelanud pilvedes hõljuda, sellal kui ta kiirustades oma koogilõiku sõi. Mõtteisse süvenenult ei märganud ta, et ümberringi toimub midagi eriskummalist. Niipea kui kohalolijad olid söönud esimese suutäie kooki, valdas neid kõiki otsatu igatsus. Koguni Pedro, alati kindlameelne, tegi ränki ponnistusi, et pisaraid tagasi hoida. Ja ema Elena, kes isegi abikaasa surma puhul ei valanud ainsatki kurvastuspisarat, tihkus hääletult nutta. Ent sellega asi ei piirdunud, nutt oli ühe iseäraliku mürgistuse esimene tunnusmärk ja sellega kaasnes sügav kurvastus ning masendus, mis valdas kõiki külalisi ja sundis neid minema lõpuks õue, aedikusse või kaimlasse, kus siis igaüks igatses oma eluarmastuse järele. Mitte keegi ei pääsenud nõidusest ja vaid mõnel õnnestus õigel ajal käimlasse jõuda; kes hiljaks jäid, need võtsid osa ühisoksendamisest, mis pandi toime otse keset õue. (lk 25-26)
  • Kahe iiveldushoo vahel oli Rosaura sunnitud oma aukohalt pulmalauas lahkuma.
Ta püüdis kõigest väest oksendust tagasi hoida, kuid see oli temast tugevam! Kindla kavatsusega päästa oma pruudikleit sugulaste ja sõprade eritistest hakkas ta üle õue minema, kuid libises seejuures ja kleidile ei jäänud ainsatki laiku, mis poleks oksega koos olnud. Võimas kahvatukollane jõgi kattis ta ja lohistas mitu meetrit, mistõttu ta ei suutnud enam okset tagasi hoida ja Pedro kohkunud pilgu all purskusid möirates kui vulkaanist oksejoad ta suust. Rosaura oli väga õnnetu selle juhtumi pärast, mis tema pulmad ära rikkus, ja polnud jõudu, mis oleks vääranud ta veendumust, et Tita oli koogi sisse mingit ainet seganud.
Öö läbi oigas ta ja piinles mõtte juures, et võib täis oksendada lina, mille tikkimiseks oli nii palju aega kulunud. Pedro kiirustas teda keelitama, et nad pulmaöö kulminatsiooni teiseks korraks jätaksid. Ning möödus kuid, enne kui Pedro tundis kohustust see asi lõpule viia ja Rosaura söandas talle öelda, et on juba täiesti terve. Selleks ajaks oli mees jõudnud arusaamisele, et ei või enam oma soojätkamiskohustust edasi lükata, ja voodi ette laotatud linal põlvitades lausus ta otsekui palvet:
"Ei patu ega hooramise pärast, Issand, vaid et saada last, kes sind teeniks.״ (lk 26)
  • Roosidelt nopitakse kroonlehed väga ettevaatlikult, püüdes mitte okkaga sõrme torgata, sest see on väga valus; pealegi võivad kroonlehed verega määritud saada, mis muudab roa maitset ja võib esile kutsuda keemilisi reaktsioone, liiati veel ohtlikke. (lk 31)
  • Ema Elena oma terava ja kiire taibuga tundis hirmu selle ees, mis võiks juhtuda, kui Pedro ja Tita saavad kahekesi omaette olla. Seniajani oli ta kui mustkunstnik kasutanud edukalt hämmastavaid vigureid, et takistada neid teineteist nägemast ja lähestikku viibimast Kuid tal oli jäänud kahe silma vahele üks tühiasi: pärast Nacha surma oli Tita maja naistest kõige võimekam asumaks tühjaks jäänud kohale köögis, ja niiviisi pääsesid ema Elena range järelevalve alt lõhnad, koostised, maitsed ja kõik see, mida need võisid esile kutsuda.
Tita oli viimane lüli kokkade ahelas, mis Hispaania-eelsest ajastust peale ühelt põlvkonnalt teisele kööginduse saladusi edasi andis, ja teda peeti selle imetabase kunsti, kokakunsti parimaks esindajaks. Seetõttu võeti rõõmuga vastu tema ametlik rantšokokaks nimetamine. (lk 31)
  • Tita surus lillekimpu nii tugevasti vastu rindu, et roosid, mis enne olid roosad, said nüüd tema käte ja rinna verest punaseks. Ta pidi kiiresti otsustama, mida nendega teha. Nad olid nii kaunid! Võimatu oli neid prügikasti visata — esiteks, ta polnud kunagi varem lilli saanud ja teiseks, need olid Pedro kingitud. Järsku kuulis ta selgesti Nacha häält, kes dikteeris talle kõrva sisse ühe hispaanlaste-eelse ajastu retsepti milles kasutati roosi kroonlehti. Tital oli see poolenisti ununenud, sest selle jaoks oli vaja faasaneid, kuid seda linnuliiki polnud rantšos kunagi kasvatatud.
Midagi muud sobivat peale vuttide tollal polnud, ja nii otsustas Tita retsepti veidi muuta, et lilled siiski ära tarvitada.
Pikemalt mõtlemata läks ta õuele ja hakkas vutte püüdma. Kuus lindu kätte saanud, viis ta nad kööki ja valmistus neid tapma, mis polnud hoopiski kerge pärast seda, kui ta oli pikka aega nende eest hoolitsenud ja neid toitnud.
Sügavalt hinge tõmmanud, haaras ta esimese linnu ja käänas sel kaela kahekorra, nagu oli palju kordi näinud Nachat seda tegevat, kuid ta käed olid nii õrnad, et vaene vutt ei surnud, vaid, pea külje poole rippu, tuigerdas haledalt kaeveldes mööda kööki. See vaatepilt oli õudne! Tita mõistis, et surmamisel ei tohi nõrkust ilmutada: tappa tuleb kindla käega, et mitte suurt valu teha. Sel hetkel mõtles ta, kui hea oleks omada ema Elena jõudu. Tema tappis kiiresti, haletsuseta. Kuigi... kui järele mõelda, siis mitte. Titaga oli ta erandi teinud, teda hakkas ta tapma lapsest peale, tegi seda piskuhaaval ega andnud lõpphoopi. Pedro ja Rosaura abiellumine oli murdnud Tital nagu vutilgi pea ja hinge, ning et vutt ei tunneks samu piinu mis tema, tegi Tita talle otsustavalt ja kiiresti lõpu peale. Järgmistega oli lugu lihtsam. Tal pruukis vaid ette kujutada, et vutil on poolpehme muna pugusse kinni jäänud ja et tema, haletsedes lindu, vabastab ta järsu liigutusega sellest piinast. Lapsena oli ta palju kordi olnud ennemini valmis surema, kui hommikueineks kohustuslikku mainitud poolpehmet muna alla neelama. Ema Elena sundis teda seda sööma. Tita oli tundnud, nagu oleks ta söögitoru kõvasti sulgunud ja mingit toitu alla ei lähe, kuni ema Elena andis talle kõrvakiilu, mis nagu imeväel klimbi kurgust kõrvaldas, ja muna libises alla ilma igasuguse vaevata. Nüüd oli ta rahulikum ja järgmiste lindudega tuli juba oskuslikult toime. (lk 32)
  • Rosaurale, kes köögitöödest eemale hoidus, sestpeale kui oli käed savipannil kõrvetanud, olid mõistagi tundmata nii see kui paljud muudki kokakunsti tarkused. Sellest hoolimata — kes teab, kas soovist oma mehele Pedrole muljet avaldada või tahes Titale tema tegevusalal konkurentsi pakkuda — otsustas ta ükskord toitu valmistada. Kui Tita teda lahkesti mõne nõuandega aidata tahtis, sai Rosaura pahaseks ja palus, et teda jäetaks kööki üksi.
Oli ilmne, et riis oli tal klimpi hakanud, liha üle soolatud ja magustoit põhja kõrbenud. Söögilauas ei söandanud keegi vähimatki rahulolematust ilmutada, sest ema Elena oli mõjuvalt tähendanud:
"See oli Rosaural esimene kord süüa teha, ja ma leian, et ei olegi nii halvasti välja tulnud. Mis teie arvate, Pedro?"
Mees tegi ülima jõupingutuse ja julgemata abikaasat pahandada, vastas:
"Jah, esimese korra kohta pole väga vigagi."
Iseenesestmõista jäid tol pärastlõunal kõigil kõhud haigeks. (lk 33)
  • Osutus, et Pedro kingitud rooside kroonlehed, imbunud läbi Tita verest, mõjusid lausa plahvatuslikult.
Kui istuti söögilauda, oli õhus veidi pinget, kuid olukord oli siiski talutav, kuni lauale toodi vutid. Pedro, kuigi pahane iseendale, et oli abikaasas armukadeduse äratanud, ei suutnud end talitseda ja esimest suutäit maitstes sulges mõnuledes silmad ning hüüdis:
"Missugune jumalik nauding!"
Pedro märkusest puudutatuna sõnas ema Elena, tunnistades küll, et roog on tõesti maitsev:
"Soola on liiga palju."
Rosaura, tuues ettekäändeks iivelduse ja peapöörituse, ei söönud enam kui kolm suutäit. Hoopis veider lugu toimus aga Gertrudisega.
Näis, nagu avaldaks söödud toit temale afrodisiastlikku mõju: ta tundis, kuidas reitesse hakkab suurt soojust hoovama. Iselaadne kihelus keha keskosas ei lasknud tal korralikult toolil istuda. Ta tõmbus higiseks ja hakkas kujutlema, mida ta tunneks, kui istuks hobuse seljas ja teda embaks mõni Pancho Villa sõdur — näiteks see, keda ta oli eelmisel nädalal näinud linnaväljakule ratsutamas, kaasas higi ja mulla hõng, hädaohte täis koidikute, elu ja surma hõng. Gertrudis oli koos Chenchaga, teenijatüdrukuga, turule minemas, kui nägi seda meest mööda Piedras Negrase peatänavat väljakule ratsutamas; ta oli kõige ees, ilmselt väesalga pealik. Nende pilgud kohtusid ja see, mis ta mehe silmis nägi, pani ta ihu vabisema. Ta nägi seal rohkeid lõkke ääres veedetud öid, kus mees igatses naise seltsi, keda võiks suudelda, keda võiks kallistada, naise seltsi, kes võiks olla... tema. Gertrudis võttis taskuräti ja püüdis kõik need patumõtted koos higiga minema pühkida.
Kuid sellest polnud kasu, temaga toimus midagi eriskummalist. Ta püüdis leida tuge Titalt, kuid see oleks nagu eemal viibinud: ta keha oli küll toolil, istudes muidugi täiesti korralikult, kuid silmis polnud elumärki. Näis, nagu oleks tema olemus mingi ebatavalise alkeemianähtuse toimel lahustunud roosikastmes, vutikeredes, veinis ja kõigis toidulõhnades. Ja sellisel viisil tungis ta, ihar, aromaatne, kuum ja jäägitult meeleline, Pedro kehasse.
Paistis, et nad olid leiutanud uue suhtlemisviisi, kus Tita oli saatja, Pedro vastuvõtja ja Gertrudis see õnnelik, kelles söögi kaudu teostus see ainulaadne armuühendus.
Pedro ei avaldanud vastupanu, ta lasi neiul tungida oma olemuse kaugeimasse soppi ja nad ei suutnud teineteiselt pilku pöörata. Ta ütles Titale:
"Kunagi pole ma proovinud midagi nii hõrgutavat, suur tänu."
Roog on tõepoolest oivaline. Roosid annavad talle ülimalt hõrgu maitse. (lk 33-34)
  • Uhmri ja teiste köögiriistade pesemine lasus Gertrudise õlul. Seda tööd tegi ta õuel, samas andis ta toidujäägid kateldest loomadele ette. Pealegi oli suuri nõusid pesukünas parem pesta. Kuid vutisöömise päeval tundis ta end halvasti ja palus, et Tita teeks selle töö tema eest. Gertrudise enesetunne oli tõesti räbal, ta higistas rohkesti üle kogu keha. Higitilgad olid roosad ja neil oli tugev meeldiv roosilõhn. Ta tundis, et tal on hädasti vaja end pesta, ja jooksis selleks ettevalmistusi tegema.
Õue tagumisse ossa, aedikute ja viljaaida kõrvale oli ema Elena lasknud ehitada algelise kümbla. See kujutas endast laudadest kokkulöödud väikest ruumi, mille seinalippide vahelised pilud olid küllalt laiad, et ilma erilise vaevata näha inimest, kes end parajasti pesi. Igatahes oli see esimene sealkandis teadaolev kümbla. Selle oli leiutanud ema Elena nõbu, kes elas San Antonios, Texases. Umbes kahe meetri kõrgusel oli 40-liitrine toober, mis tuli eelnevalt veega täita, et seade raskusjõu toimel töötaks. Oli ränk vaev vett täis ämbreid mööda puust treppi üles vinnata, kuid see-eest hiljem ülim mõnu vaid avada kraan ja tunda, kuidas vesi pideva joana mööda kogu keha alla voolab, mitte aga sortsude kaupa, nagu siis, kui pestakse kannust vett valades. Aastaid hiljem maksid gringod nõole tühise summa tema leiutise eest, mida nad ise täiustasid. Nad valmistasid tuhandeid kümblaid, nimetatud toobrit seejuures kasutamata, sest vesi tuli veevärgist.
Oleks Gertrudis vaid teadnud! Toobrit täites kõndis ta vaeseke kümmekond korda trepist üles ja alla. Ta oli väsimusest nõrkemas, sest ränka pingutust suurendas kõrvetav kuumus ta sisemuses.
Ainus, mis teda virgutas, oli kujutlus eelseisvast värskendavast kümblusest, paraku ei saanud ta seda nautida, sest ülalt langevad piisad ei jõudnud ta kehani, vaid aurustusid enne, kui jõudsid ta ihu puudutada. Ta kehast hõõgav soojus oli nii võimas, et lauad hakkasid praksuma ja lahvatasid põlema. Kabuhirmus, et peab tulelõõmas hinge heitma, tormas ta välja, ihualasti, nagu ta oli. (lk 35)
  • Pedro ei suutnud kustutada mälust pilti, kuidas Gertrudis mööda välja lippas... ihualasti! Lopsakad rinnad, mis õõtsusid küljelt teisele, olid ta lummanud. Ta polnud kunagi näinud paljast naist. Intiimhetkil Rosauraga polnud tal ilmaski tärganud soovi näha naise keha või seda hellitada. Sellistel puhkudel kasutasid nad alati pulmalina, mis võimaldas näha ainult abikaasa õilsaid kehaosi. Kui akt lõpetatud, lahkus mees magamistoast, enne kui naine jõudis ennast paljaks võtta. (lk 37)
  • Ta oli nii üksik ja mahajäetud! Pärast suurt pidu kandikule unustatud üksik piprakaun pähklikastmes ei tunneks ennast räbalamalt kui tema. Kui palju kordi oli ta pidanud üksinda köögis sööma ühe neist hõrgutistest, et mitte lasta sel raisku minna. Et keegi ei võta kandikult viimast piprakauna, juhtub harilikult siis, kui inimesed ei taha oma aplust välja näidata, ja kuigi nad pistaksid kauna meeleldi nahka, ei tihka keegi seda võtta. Nii põlatakse ära täidetud piprakaun, mis kätkeb kõiki mõeldavaid maitsevarjundeid: sukaadi magusust, pipra kibedust, pähklikastme õrnust, granaatõuna kargust — see imeväärne piprakaun pähklikastmes! Mis peidab oma sisemuses kõiki armastuse saladusi, kuhu aga keegi viisakusest ei söanda tungida. (lk 37-38)
  • Kõigest hoolimata pole ei tuli ega aastate kulg suutnud kustutada teravat roosilõhna, mida eritab paik, kus enne asus kümbla, nüüd on aga ühe korterelamu parkla. Ka pole kustunud Pedro ja Tita mälust vaatepilt, mida nad nägid ja alatiseks ajju jäädvustasid. Sellest päevast peale muutus vutipraad roosi kroonlehtedega tummaks mälestuseks tollest lummavast kogemusest.
Tita valmistas seda igal aastal, tähistades sellega vabadust, mille ta õde oli saavutanud, ja pööras erilist tähelepanu vuttide kaunistamisele. (lk 38)