Köögilaud

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Räägitakse, et Tita olnud nii tundlik, et nuttis juba minu vaarema ihus olles, kui too sibulat lõikus; tema nutt olnud nii vali, et pere poolkurt kokk Nacha seda pingutuseta kuulis. Ühel päeval olid nuuksed nii kõvad, et kutsusid esile enneaegse sünnituse. Ja enne kui mu vaarema jõudis nohki ütelda, oli Tita siia ilma tulnud, otse köögilauale, lõhnade keskele, mida levitasid keev oasupp, liivatee, loorberilehed, koriander, keedetud piim, küüslauk ja, muidugi mõista, sibulad. Nagu võib arvata, oli teatud laks vastu tuharaid täiesti ülearune, sest Tita nuttis juba sündides, võib-olla sellepärast, et tema oraakli kohaselt oli selles elus abielu talle keelatud. Nacha jutustas, et võimas pisaratevool olevat sõna tõsises mõttes tõuganud Tita siia ilma, ujutades üle köögilaua ja põranda.
Pärastlõunal, kui ehmatus juba möödas, pühkis Nacha punastelt põrandaplaatidelt kokku pisarate jäägid. Saadud soolaga täitis ta viiekilose koti ja seda tarvitati pikka aega toiduvalmistamiseks. (lk 5, romaani algus)
  • Ühel niisugusel pärastlõunal, enne kui ema Elena laua tagant tõusta lubas, teatas talle värisevi hääli Tita, kes oli tollal viieteistkümneaastane, et Pedro Muzquiz tahab tulla ja rääkida temaga.
"Ja millest siis tahab too mees minuga rääkida?" küsis ema Elena pärast lõpmata pikka vaikust, mis Tita südant pitsitas.
Vaevukuuldavalt vastas ta:
"Ma ei tea."
Ema Elena heitis talle pilgu, mis Tita meelest kätkes kõiki masenduse aastaid, mis üle nende pere oli veerenud, ja sõnas:
"Parem teata talle, et kui ta tahab su kätt paluda, siis ärgu ilmaasjata tulgu. Tead väga hästi, et kuna oled tütardest noorim, siis pead minu eest hoolt kandma kuni mu surmapäevani."
Öelnud seda, tõusis ema Elena pikkamööda püsti, pani prillid põlletaskusse ja otsekui käsklus kõlasid ta sõnad:
"Tänaseks on sellest küll!"
Tita teadis, et kahekõne ei kuulu perekonna suhtlemisviiside hulka, kuid esmakordselt elus otsustas ta ema käsule vastu hakata:
"Aga ma arvan, et..."
"Sina ei arva midagi ja lõpp sellega! Mitte keegi minu peres ei ole põlvkondade vältel selle kombe vastu häält tõstnud ja seda ei tee ka minu tütar."
Tita langetas pea, ja niisama raskelt kui pisarad lauale, langes ta üle tema saatus. Sellest hetkest peale tundsid mõlemad, köögilaud ja Tita, et nad ei suuda karvavõrdki väärata nende tundmatute jõudude survet, mis sundisid ühte neist jagama teisega tema saatust ja sünnist saadik tema kibedaid pisaraid vastu võtma, ning teist sellele totrale ettemääratusele alistuma. (lk 8)