Poegimine
Ilme
Proosa
[muuda]- Talle kihutas vastu valvekarjuse rakend.
- "Pavel Kalistratovitš, põder poegib," hüüdis mees juba kaugelt.
- "Nii vara? Kus on emapõdrad? Aja kiiremini!" kamandas Lambei.
- Brigadir oligi juba äsjapoeginud emapõdra juures. Ema keerles oma väetikese ümber, rahutult häälitsedes: "Krr, krr..." Põdravasika alles niiske pruun karv läikis, peenikesed jalad suutsid loomakest vaevu kanda.
- Heldinult vaatas Lambei seda pilti, ta näojooned pehmenesid ja muutusid sõbralikuks, kevadtuulest punetavaid silmad tõmbusid niiskeks.
- "Oi, kui saamatu sa oled, kui saamatu! Ei suuda kuidagi nisa üles leida. Noh, näe, siin ta on, siin..."
- Ja vana karjus hakkas vasikat ja ema abistama.
- "Ta on meil õnneseen, sündis parajal ajal," ütles brigadir. "Seni kui siin peatume, kasvab ja tugevneb." (lk 10-11)
- Vassili Juhnin, "Põhjavalgus", vene keelest tõlkinud Alide Dahlberg, 1965