Poodnik

Proosa

• Nad võtsid poe ära ostmiseks laenu.

Alguses imedemaa. Riiulitäied sööki ja jooki, pasteedipurgid, küpsisepakid. Üllatus, et raha saab nüüd teenida niivõrd lihtsalt, nii väikse füüsilise pingutusega, tellida, riiulitesse sättida, kaaluda, peenraha tagasi, tänan, järgmise korrani. Esimestel päevadel tormasid nad kellahelinat kuuldes koos poodi, küsisid kombekohaselt ikka ja jälle "ja mida veel?". Neil oli tore, neid nimetati peremeheks, perenaiseks.

Kahtlus saabus koos esimese naisterahvaga, kes ütles vaiksel häälel, kui oli ostud kotti ladunud: mul on praegu veidi kitsas käes, kas ma saaksin maksta laupäeval. Tema järel teine, siis veel üks. Võlatahvel või tagasi vabrikusse. Tahvel paistis neile halbadest lahendustest parim.

Enda vee peal hoidmiseks: unustada himud. Ei mingeid aperitiive ega delikatesskonserve, ainult pühapäeval. Olude sunnil jahedad suhted vendade ja õdedega, kellele algul oli tehtud kingitusi, näitamaks, et jõukust on. Pidev hirm kapitali nahka pista. (lk 25-26)

• Pooleldi poodnik, pooleldi tööline, kahel pool korraga, üksindus ja viltu vaatamine garanteeritud. Isa ei kuulunud ametiühingusse. Ta pelgas Croix-de-Feu äärmuslasi, kes L... tänavatel marssisid, ja punaseid, kes tal omandi käest võtaksid. Ta jättis oma arvamused enda teada. Äri pidamisel ei ole neid vaja. (lk 26)
  • Annie Ernaux, "Koht", tlk Malle Talvet, 2023