Mine sisu juurde

Puuriit

Allikas: Vikitsitaadid
Marie von Arnsburg (1853-1940), "Varasuvine meeleolu külas", s.d.

Proosa[muuda]

  • Aga siis tuli uus mõte, peenar jäi sinnapaika ja väike perenaine tõttas maja taha. Seal lössutas madal ja pikk puuriit, halud nii kuivad, et kõlisesid, kui sõrmenukkidega koputasid. Riida alt leidis puhvetipidaja Tuisk tuhkru nelja pojaga. Et kallist nahka mitte rikkuda, ajas ta tuhkrud riida alt kotti ja lõi nad kotis vastu sama riita surnuks. "Saab tütrekesele pehme palitukrae ja läkiläkile karva äärde." Sestpeale kartis laps puuriita... nagu oleks seal halgude asemel hunnikusse laotud pehmed karvased loomakesed, kõigil hambad irevil ja veidi verd koonul.

Luule[muuda]

mööda pehkind uksepiita
mööda vastset puuderiita
mööda sooja halli õhku
mööda jälle läheb õhtu

  • Viiu Härm, "*jälle mööda läheb õhtu...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 20


Pilved rebenevad viivuks
päike on punane
aidakatuse kohal
sume jüripäeva õhtu
puuriit on valmis
luud varre otsas
istun lävel ja olen
rahul mööduva päeva
ja tuleva ööga

  • Jaan Kaplinski, "* Pilved rebenevad viivuks" kogus "Raske on kergeks saada" (1982), lk 5