Qaysin Quli

Qaysin Quli, 1978.

Qaysin Quli (ka Kaissõn Kulijev, Къайсын Къули; 1. november 1917 – 4. juuni 1985) oli balkaari ajakirjanik, prosaist ja luuletaja. Sündis Ülem-Tšehemi külas Balkaaria ja Svaneti piirimail ning suri Tšehemis, Kabardiini-Balkaari ANSVs.

Luule

Tsitaatide allikas: Kaissõn Kulijev, "Niikaua kui püsivad mäed", balkaari keelest tõlkinud Andres Jaaksoo, Loomingu Raamatukogu, nr 52, 1976.

Tsüklist "Tee Krimmi"

Kell kõigile kord lõputundi lööb.
Meist minnes midagi jääb maha.
Nii jätab meister endast kätetöö
ja piirits needused ning maine paha.

[---]

Nii sureb tark ja sureb rumal ka.
Nad maale tagasi kõik tuleb anda.
Neist saab kord muld, neist saab kord mustav maa,
et jälle vilju või siis sõklaid kanda.

• "***Kell kõigile kord lõputundi lööb...", lk 22

[---]
Tšehem ei jaga hõbedat ja kulda.
Siin leidub üksnes kiviklibust mulda
ning tühje, päris paljaid kaljumaid.
Siin tuleb maale palju hellust anda
ja tihti mulda põlluks kokku kanda.
Nii töö su ainsaks elumõtteks sai.

[---]
Kuid kord, kui sahk taas laulis kaunil kõlal,
su juurde astus mees, kel vikat õlal.
Sa jätsid kõik, sest minna oli viis —
ees ootasid ju isa, isaisa —,
ning kordama ehk sealgi olid visa:
"Kui surm mu ära viib, küll puhkan siis!"

• "Tšehemi põllumehe mälestuseks", lk 26

Ja jumal näeb, et keegi meist ei taha
kord saada mullas kirstuküljeluuks.
Kui raiusite juba kord meid maha,
siis tehke rõõmsaks kätkiks, mitte muuks!
Ei taha meie kuulda nuttu,
vaid hällilaulu, unejuttu.

Me äsja olime veel salud need,
kus kevaditi sulisesid veed,
kus talvel seisid lumehanged valged,
kus suvel hõretasid marja palged,
kus sügiseti tuulgi paljapäi
mäelt tulles hetkeks seisatama jäi,

kus siis, kui tumenesid kaljuharjad,
end puhkusele seadsid lambakarjad.
[---]

• "Plataanipuust laudade laul", lk 41

Hüüan kadunud päevile järele ma:
"Miks mu lootusi pole te tagasi andnud?"
Nõuan kiivlevalt ajalt, ei teisiti saa:
"Kuhu oled mu parimad sõbrad küll kandnud?"

[---]

Aga aastad ei tea,
mida vastama peaks,
minnes läbi mu eest,
minnes läbi mu seest …

• "***Hüüan kadunud päevile järele ma...", lk 44

Tema kohta

• See oli umbes kümmekond aastat tagasi, võib-olla veel rohkemgi, kui jäin televiisori ees vaatama üht kirjandusõhtu ülekannet. Õhtu oli hoos. Rahvas kuulas hinge kinni pidades. Laval valgussõõris seisis umbes keskmist kasvu kiilaspäisusele kalduv mees ja luges luuletusi. Ma ei teadnud, kelle luuletused need on, aga meest pidasin miskipärast näitlejaks. Luuletajatega olin ma juba kokku puutunud ning teadsin, kui koledasti nad oma teoseid skandeerivad. See mees seal valgussõõris nõnda ei lugenud. Nüüd, tagantjärele sellele kõigele mõeldes ei oskakski nähtut enam täpselt kirjeldada. Aga mulle on meelde jäänud tema miimika, mis andis nii üksikasjalikult luuletuse sisu edasi, et sellest oli lausa tõlketagi võimalik aru saada. On jäänud meelde tema hääl, mis väljendas kõiki inimtundeid muserdavast murest kuni ülekeeva rõõmuni välja. Hiljem sain ma teada, et see mees on Kaissõn Kulijev (tema enese emakeeles Къайсын Къули. Võib-olla oleks meilgi aeg see nimevariant kasutusele võtta?) ja et see veidi teravakõlaline nurgeline keel, milles ta oma luuletusi luges, on balkaari keel. [---]

November 1976, A. J.

• "Saateks", Andres Jaaksoo. Rmt: Kaissõn Kulijev, "Niikaua kui püsivad mäed", balkaari keelest tõlkinud Andres Jaaksoo, Loomingu Raamatukogu, nr 52, 1976, lk 56