Raivo Järvi

Raivo Järvi 2011. aastal

Raivo Järvi (23. detsember 1954 Pärnu – 17. juuni 2012) oli eesti kunstnik, raadio- ja telesaatejuht ning poliitik.

Kõned ja sõnavõtud

• Rahvasuu räägib, et "Mu isamaa on minu arm" on kirjutatud nõukogude helilooja poolt n-ö Nõukogude terrori ajal. Tegelikult on teada, kuidas kultuuriinimesed deporteeriti Jaroslavli, kus viibis ka minu muusikust isa. Tõsi küll, sealt algas tema Siberi-teekond, kuid see on juba teine lugu. Kuid ma tulen siinkohal mu hea sõbra kunstnik Andres Toltsi mõtte juurde. Ta ütles nii, et sisuliselt lõppes Eesti aeg siin Eestimaal umbes aastal 1960. Siis hakkas muutuma mentaliteet ja läige inimeste silmis. Mõelgem, et see on eestiaegse inimese kirjutatud meloodia, teadmisega, et küll kõik saab korda. Vaatame kas või Tustyde tehtud filmi laulvast revolutsioonist. Ma mäletan, kuidas me Tunne Kelamiga seda presenteerisime Euroopa Parlamendis. Euroopa vaatas tõelise hardusega, kuidas sedasama Eesti aega selle lauluga kogu nõukogude aja edasi kanti.
• Teine vastuolu on võib-olla natukene kõrvaline, aga see on ka diskussioonides esile kerkinud. See on see, miks me ikkagi lippu langetame. Soome lipp lehvib, meie langetame. See on tõepoolest eestiaegne traditsioon. Ma tulen sellise kujundi juurde, nagu seda on orjaöö. Pärast õhtu saabumist saabub öö ja kõlab meloodia, mis aitas meil jääda n-ö välispidi eestlasteks ka sellel orjaööl. Tegelikult me sellega meenutame, et meil on olnud mitu õõvastavat orjaööd ja see viimane oli ilmselt kõige rängem. Seda seadust vastu võttes tehkemgi siis tegelikult ka tulevikus nii, et ei lehviks siin see (nagu ma ütlesin, kõik on pika vinnaga) sotsialismi hõng, nagu kaua aega, kuni 1960. aastani lehvis siin saalis Eesti aja hõng. Tehkem kõik selleks, et enam kunagi ei tuleks orjaööd!
  • Raivo Järvi sõnavõtt, Eesti lipu seaduse muutmise seaduse eelnõu (529 SE) teine lugemine, XI Riigikogu V istungjärgu stenogramm (PDF), 18. juuni 2009

• Esimesena tahan kiita õiguskantslerit. Mida ta teeb? Ta teeb lihtsalt oma tööd. Esimest korda, muide, sain ma, omamata juriidilist haridust, õiguskantslerist kõikides aspektides täielikult aru, sest kui inimene valdab teemat, siis suudab ta sellest rääkida ka lihtsamalt. Õiguskantsler tegi oma tööd, kuid, pangem tähele, ta juhtis tähelepanu mitte vastuolule põhiseadusega, vaid ta juhtis tähelepanu riivele. Suur tänu talle selle eest!
• Kui me räägime üldse Eesti olukorrast ja tema majanduslikust seisust, siis nii kummaline kui see ka ei ole, me kritiseerime siin üksteist võib-olla isegi, ma ei tea, riigile saatuslikul moel (annaks jumal, et see nii ei lähe), samal ajal välismaal, kui me seal viibime, saame ainult kiita, et me oleme kõike teinud õigesti. Laulupeo ajal kohtusin ma ühe tuntud majandusanalüütikuga, kes tuli kunagi üle suure ookeani Eesti riigile appi. Ta ütles: "Te olete kõike teinud õigesti, ainult pange tähele, te peate leidma mingi viisi, et riigi tulusid suurendada." Tegelikult on Eesti riik seda ka teinud.
• Ma tulen võib-olla veel kord vandenõuteooria juurde. Välispoliitilised vaatlejad on öelnud, et üldsegi mitte kaugel siit, palju lähemal kui on IMF ja kõik muud säärased organisatsioonid, on üks riik, kellel on olemas eriline rahaline fond, mis on mõeldud sõbralike naaberriikide majanduste jaluleaitamiseks. See raha saabuks kohale kiiresti ja meil ei oleks vaja lisatulusid, meil ei oleks riiveid ega muud sarnast, ainult et sellisel juhul oleks see hoopis teine riik ja seal oleks hoopis teistsugune põhiseadus.
  • Raivo Järvi sõnavõtt, Õiguskantsleri ettepanek nr 5 riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse põhiseaduspärastamise kohta, XI Riigikogu V istungjärgu stenogramm (PDF), 3. august 2009

Artiklid

• Nii kummaline, kuidas aastavahetusel justkui rohkem aega mõtiskluseks jääb. Kas on põhjuseks aeglasem argirütm, madalam päikesekaar või lisaks pühalikkuse atmosfäär, mis mõtte vägisi uitama ajab.
• Õnneks on läänemaailmas olemas üks auhind, mis mind läbi aastate troostinud: nimelt Viini Filharmoonikute uusaastakontsert! Ausalt öeldes olen end alati tundnud nagu kala vees nii kroonitud peade, sinivereliste ja muu rahvusvahelise eliidi seltskonnas – miks siis mitte sessinases!
• Mõttel edasi uitada lastes meenub mulle maailmakuulsa saksa dirigendi Wilhelm Furtwängleri saatus. Nimelt sattusid tema karjääri tipphetked olema Kolmanda Reich'i hiilgeajal. Otse loomlikult tuli pidevalt esineda natsieliidi ees ja otse loomulikult gastroleerida ümber maailma natsiplagu lehvides.

Ja mis siis, ütlen omakorda. Paraku arvasid ameeriklased teisiti. Liitlasvägede saabudes pandi Furtwängler koduaresti, maestrot alandati ja tiriti pidevalt kurnavatele ülekuulamistele. See jätkus aastaid ja nõudis tohutuid nii ponnistusi kui ka eestkosteid üle maailma, enne kui legendaarne dirigent taas oma tööd teha sai. Ja seda tema, tõenäoliselt tolle hetke maailma parim dirigent.

Õõvastav, ütlete, kuid ajastu seisukohalt väga lihtne: äsja oli lõppenud Nürnbergi kohtuprotsess ja kõik natsiideoloogiaga seotu tugeva luubi all.

• Vaat siin leiamegi vastuse meie soovile võrdsustada natsirežiim kommarite omaga. Tõepoolest – mida siin arutada, mõlemad klapivad lausa üheselt (lihtsalt lubab asiaatlikum lähenemine suuremaid inimohvreid) ja nõnda võrdusmärk ka Brüsseli koridorides ka heaks kiidetud. Kas see on aga nii de facto?!

Ühelt poolt võiks öelda, Jumal tänatud, ei. Siis poleks Maris Jansonsit rahule jäetud, aga teisalt pole denatsifitseeritud Euroopas dekommuniseerimisest lõhnagi: Euroopa parlamentides istuvad kommarite parteid, Venemaa demonstreerib avalikult nõukogude sümboolikat (vaadake Vene saatkonna fassaadi Helsingis), Venemaa Riigiduuma istungi avab NLKP KK Poliitbüroo liige ja Kremli koridorides toimetab keegi Anton Vaino.

• Kommarite üle pole Nürnbergi protsessi toimunud. Just seetõttu hakkame (taas kord) algaval aastal me ise kütma üles oma kirgi küsimuses: kas hallis mundris sõdinud eesti poisid olid vabadusvõitlejad või mitte. Mida teha?

Kui teil on vähegi südant sees, vastate üht moodi, kui aga tervet mõistust, teisiti!

Sest soovime me seda või mitte, kuid selles küsimuses ei mõista Euroopa ja needsamad lääneliitlased meid niikuinii.

• Raivo Järvi, "Lätlane, eestlane, kommunist, nats ehk mõtisklusi aastavahetuseks", Postimees, 30. detsember 2011

Intervjuud

• Mina ei ole poliitik. Keegi Euroopa mastaabis tegija ütles kunagi seoses parlamentarismiga, et taevas hoidku meid professionaalsete poliitikute eest, kes hoiavad kümne küünega oma kohast kinni, kuna nad midagi muud siin elus teha ei oska.

Mis on parlamentarismi mõte? Inglise parlament - see oli omal ajal seisuste esindus: seal olid aadlikud, vaimulikud, käsitöölised ja talupojad. Mina olen, ütleme siis, käsitööliste esindaja. Ja see mõte peitubki kollektiivses tarkuses, mille moodustab eri ametitest kaasa toodud know-how. Professionaalsed poliitikud elavad elevandiluust tornis ega tea, mis tegelikult toimub.

• Ükskõik mis ametis sa ka pole - professionaaliks ei saada üleöö. Esimesed kaks aastat riigikogus kulusid ikkagi õppimisele. Aga mitte Reformierakond ei kutsunud mind, vaid ma pakkusin end ise, tundes Siim Kallast juba tema raadiotöö päevilt.
• [Illustratoritööst:] See leib oli tõesti äärmiselt raske. Ma illusteerisin raamatuid ning mu tuttavad Venemaalt imestasid, kuidas on võimalik nii väikese rahvaarvu juures üldse raamatuid kirjastada ning olla veel plussis. Vabakutseline kunstnik elatab ennast ise ära, kuid mitte peret. Ka minul, kes ma suhteliselt kõrges vanuses pere kokku panin, tekkis küsimus, kuidas peret toita. Ma hakkasin mõtlema, mis töö see oleks, mis ühelt poolt lubaks mul jätkata ka kunstnikutööd, teiselt poolt aga garanteeriks regulaarse tasu ning meeldiks mulle. Minu vanuses kuhugi firmasse jooksupoisiks minna ju ei taha, ise äri ajada ning firmat juhtida ma aga ei oska. Tõsi küll, on olemas Raivo ja Pliiats OÜ.
• [Saatest "Onu Raivo jutupliiats":] Ma pean ise olema produtsent, maksma režissööri ning operaatori palga... See on kohutavalt raske, sest sponsorite leidmine lastesaate tarvis on kaelamurdev ülesanne.
• Nii et jah - ma läksin riigikogusse merkantiilsetel ja pragmaatilistel eesmärkidel. Mida aeg edasi, seda põnevam aga on ja - kui see ei kõlaks õõnsalt - seda suurem patrioot ma olen.
• Riigikogu vana olija Eiki Nestor õpetas, et kõigepealt tuleb läbi lugeda eelnõudega kaasnev seletuskiri, et saada aru, mis see üldse on, ja kui sellest jääb väheseks, pöörduda julgelt komisjoni esimehe või aseesimehe poole ning paluda tal öelda maakeeli - vabandust väljenduse eest -, milles pull.

Mina olengi selline lapsesuine küsija. Ma mäletan, kui Siim Kallas ütles mulle kohe esimesel päeval, et Raivo, sa oled naiivne - need asjad käivad hoopis teistmoodi. Alguses ma pisut pelgasin küsida - kartuses olla naiivne -, nüüd on mul julgust juba rohkem. Isegi Ansip olla kord Kallasele tõdenud, et mul on asjalikud küsimused, ning tunnistanud, et ta pidanud mind alguses lihtsalt joonistajaks.

• Väga palju abi on sellest, kui panna prioriteedid enda jaoks paika ning tegutseda selles mõjuringis, kus sa saad midagi ära teha. Meie elus ongi kaks ringi - huvide ring asjadest, mida me ei saa muuta, ning mõjuring.
• Kust pärineb teie suurepärane vene keel, milles võisime pronkssõduri päevil veenduda?

Minu vanemad tutvusid Norilski vangilaagris. Nii absurdne, kui see ka pole, seal moodustati vangidest Teatr Muzõkalnoi Komedii Zapoljarnovo Kruga. Mu isa oli siis juba näljast paistes ja suremas, kui ta oma viiulimänguoskuse pärast sinna võeti. Ema oli aga baleriin, Austria-Poola juurtega... Kui nad tutvusid, siis rääkisid omavahel esialgu saksa keeles, sest ema ei osanud eesti, isa vene keelt. Kui ma laps olin, siis rääkisin isaga eesti, emaga aga vene keeles.

• [Tatjana Järvist:] Teie praegune abikaasa on venelane.'

Jah, kuid ta küsib juba minu käest mõnikord, kuidas see või teine sõna vene keeles on.

• Kui ma olin lapsega kahekesi, öeldi mulle, et sul on õigus saada lapsetoetust - mine küsi! Ma mäletan, et ma läksingi. Kui ma aga nägin neid inimesi, kes seal koridoris toetuse järjekorras seisid, leidsin ma, et saan ka ise kuidagimoodi hakkama. See oli tõeliselt hädasolev kontingent, kelle arvelt ma ei tahtnud küll mingit abi saada.
• Ega mina ole tüüpiline reformierakondlane. Siim Kallase sünnipäeval ütles Heiki Kranich mulle, et sa oled üks eriline vend, ning võttis mult lubaduse, et ma selliseks ka jääks - et ma ei poliitikustuks.
• [Poliitikute arvamuslugudest:] Meile öeldakse ainult niipalju, et ärge unustage oma arvamust avaldada, et palun kirjutage nii palju kui võimalik. Ma olen paar korda sellest palvest juhinduvalt kirjutanud, kuid need pole trükki läinud, sest poolvägisi sündinud artiklid on kehvad. Kirjutada tuleb ainult siis, kui tunned, et vot ei saa teisiti. Siis on see lugu siiras.
• Te olete avaldanud arvamust, et Romanovite dünastia oleks see, mis Venemaa päästaks.

Võimalikest variantidest oleks see tõesti parim, kahjuks pole sel dünastial otsest pärijat. Parlamendisaadikuna ütlen ma, et ideaalne riigivalitsemise vorm on valgustatud monarhia - jääksid ära kõik need n-ö prahiveod ja populismid, kõik need hääletused. Ainult kus on garantii, et selle valgustatud monarhi poeg pole imbetsill? Riigikogu külastades rääkis Bukovski (Venemaa dissident - T. L.), et oli see Jeltsini aeg, mis ta oli, aga see oli ikkagi demokraatlik, ning avaldas kahetsust, et Venemaal magati maha see aeg, kui FSB võttis püramiidi tipus koha sisse ning algas ajupesu. Vaja oleks haritud ning intelligentset monarhi, kes kutsuks rahva mõistusele: "Opomnites, što võ delajete!"

• Raivo Järvi, intervjuu: Tiia Linnard, "Raivo Järvi: "Ma olengi selline lapsesuine küsija"", Põhjarannik, 1. november 2008, lk 3

• Ma ütlen veel kord, riigipööramisega tegelesid pigem need identifitseerimata džiibid, mis sõitsid ringi ja suhtlesid walkie-talkie 'dega.
• See oli FSB operatsioon ja selle korraldajad on professionaalid.
  • Raivo Järvi, intervjuu: "Järvi: pronksiöö oli FSB operatsioon", ERR/ETV "Vabariigi kodanikud", 09.01.2009

• Väga hea, et võetakse maha maskid sellisel momendil, mis on eestlastele kahjuks omane - see on vapslus. Aeg-ajalt vupsab see pinnale, nagu nägime Res Publica puhul, kus nähti küll ära, mis on selle maski taga. Aga teisalt on siin ka oht, kas see ei või tekitada inimestes skepsist, et kõik poliitikud ja kogu poliitika on mingil määral klounaad ning inimesed ei lähe valima.
  • Raivo Järvi, intervjuu: "Järvi: Ühtne Eesti võib inimestes tekitada skepsist", ERR/ETV "Aktuaalne kaamera", 07.05.2010

• Näiteks eelmistel valimistel ei pääsenud Riigikokku mitte Kaljo Kiisk, vaid kingsepp Johannes Õnne tänavalt.
  • Küsitlus "Kas kandideerivad ajakirjanikud peaksid saama eetrikeelu?" Eesti Päevaleht, 14. jaanuar 1999, lk 2  ^{Vajab täpsemat viidet}