Kui olid olemas veiserassid, olid ka inimrassid. Isegi Mendeli seadused olid tänapäeval veel ainult reeglid. Kõik olid vaid oma avastajate järgi nimetatud sündroomid. Nii nagu saared. Haigetes kehades heisatud lipud. Diagnooside kaudu surematuks saada. Down, Marfan, Turner, Huntington. Ilma edasiste viideteta sellele, kui hull see kõik oli: nõrgamõistuslikkus, kääbuskasv, lampjalad, viljatus. Pärilik tantstõbi. Varane surm. Neljakümneselt oli elu läbi. Nagu oleks see muidu teistmoodi. See oli ju kõikidega nii. Vähemalt iga naisega. Kolmandik kogu elust oli maha visatud. Postreproduktiivne ellujäämine. Ka see oli vaid inimestele omane. Geenid talvitusid meie kehas ja ootasid paremaid aegu. Väljamurret, millalgi. Kaasaveetavad defektid. Geneetika oli dramaatiline. (lk 88-89)
