Salakütt
Proosa
[muuda]- Planchet ajas silmad jõlli.
- "Härra parun, kas teil on sedasorti mets nagu Fontainebleaus?" kogeles ta.
- "Jah. Mul on isegi kaks metsa, aga Berry mets on mulle armsam."
- "Miks?" küsis Planchet armastusväärselt.
- "Esiteks ma ei tea, kus ta lõpeb, ja teiseks on seal hästi palju salakütte."
- "Aga kuidas saab see mets armas olla, kui seal on palju salakütte?"
- "Nemad kütivad mu jahiloomi, mina jälle kütin neid. Nii saan ma omamoodi väikese sõjapildi keset rahuaega."
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tõlkinud Henno Rajandi ja Tatjana Hallap. Teine osa (1960), lk 430
- Nagu läbi kahekordse uneseina kuulen vana, paljukuuldud jutustust salaküti moraalist:
- "... juba siis, kui sina Marjat kandsid. Ise nägin, kuidas ta..."
- Ma ei taha üksikasju! Üksikasjad on jälgid. Lasen need harjumuspäraselt oma kõrvust mööda. (lk 40)
- Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42