Solaris (romaan)

Allikas: Vikitsitaadid

"Solaris" (1961) on Poola kirjaniku Stanisław Lemi ulmeromaan.

Tsitaadid pärinevad väljaandest: Lem, Stanisław. Solaris. Eeden. Tallinn, Eesti Raamat, 1989. Tõlkinud Aarne Puu.

  • "Snaut..." sosistasin ma. Ta võpatas nagu löögist. Vaadates mulle kirjeldamatu vastikustundega otsa, kähistas ta:
"Ma ei tunne sind, ma ei tunne sind, mida sa tahad...?" (Lk 10)
  • "Keda ma võin näha? Viirastust?" pahvatasin ma.
[Snaut:] "Mõistan. Sa arvad, et ma olen hulluks läinud. Ei. Veel mitte. Lihtsalt ma ei suuda sulle seda teisiti seletada... esialgu. Ja võib olla... ei juhtugi midagi. Pea igatahes meeles. Ma hoiatasin sind."
"Mille eest!? Millest sa räägid?"
"Hoia end vaos," jätkas ta kangekaelselt."Käitu nagu... ole valmis kõigeks. See on võimatu, ma tean. Aga sellest hoolimata püüa. See on ainus väljapääs. Teist ma ei tea." (Lk 12)
  • Hughesi ja Eugli teine köide, mida ma täiesti masinlikult lehitsesin, algas süstemaatikast, sama originaalsest kui naljakast.
Klassifitseerimistabel esitas järjekorras: hõimkond – Polüteeria, selts – Süntsüütium, klass – Metamorfoos.
Justkui me oleks tundnud jumal teab palju eksemplare sellest liigist, kui tegelikult oli olemas ainult üks, tõsi, kaaluga seitseteist biljonit tonni. (Lk 19)
  • "Snaut," ütlesin ma. "Oleme kodust hoopis kaugel. Mängime lahtiste kaartidega. Niigi on kõik sassis." (lk 30)
  • [Snaut:] "Kelvin, see ei ole... Ma tõepoolest ei saa," pomises ta vaevaliselt. Ma ootasin, et ta ütleks veel midagi, kuid ta liigutas ainult sõnatult huuli, nagu tahaks midagi endast välja pigistada. Ma keerasin vaikides ringi ja väljusin. (Lk 31)
  • "Tema sügavate püstkortsudega kaetud kõhn nägu – selline võis olla Don Quijote – ei väljendanud midagi. Minule sihitud kumerad mustad prillid segasid mind rääkimisel kohutavalt. (Lk 35)
  • "Küll sa hakkad mõistma, kui su enda juurde tulevad külalised," vastas Snaut. Tundus, et ta ootab midagi ega soovi eriti kõnelust jätkata. (Lk 37)
  • Ent kas niisugust põhjapanevat eksperimenti on võimalik välja mõelda? Algul näis mulle, et see on võimatu kuna mu haige aju (muidugi, kui ta on haige) hakkab mis tahes illusioone looma, mida ma vaid nõuan. Sest mitte ainult haiguse puhul, vaid ka tavalisema une ajal juhtub, et vestleme meile võõraste inimestega, et esitame neile unenäolistele isikutele küsimusi ja kuuleme vastuseid; kusjuures, ehkki need inimesed on tegelikult meie kujutluses sündinud, loodud näiliselt iseseisvas psüühikaosas, ei tea me, mida nad ütlevad, kuni nad pole (selles unenäos) meid kõnetanud. Ehkki tegelikult on need sõnad meie mõistuse looming, tähendab, peaksime neid teadma juba samal hetkel, mil nad välja mõtleme, selleks, et panna nad mäilike inimeste suhu. Niisiis, mida ma ka ei kavatseks, ei teostaks, alati võin endale öelda, et käitun nii nagu unes. (Lk 39)
  • Minu vastas, akna all, mis oli pooleldi kaetud, istus punapäikese valguses keegi tugitoolis. See oli Harey, valges rannakleidis, paljajalu, tumedad juuksed taha kammitud, õhuke rõivas rindadel pingul, küünarnukkideni päevitunud käed rippu. Ta vaatas mind liikumatult oma mustade ripsmete alt. Ma silmitsesin teda kaua ja üldiselt rahulikult. Mu esimene mõte oli: "Kui hea, et see on säärane unenägu, kus tead, et näed kõike unes." Ja siiski ma tahtsin, et ta kaoks. Ma sulgesin silmad ja sundisin end kõigest väest seda tahtma, aga kui uuesti vaatasin, istus ta endist viisi minu ees. (Lk 41-42)
  • "Kust sa siia said?"
Harey võttis minu käe ja hakkas seda tuttavliku liigutusega hüpitama, põrgatades ja püüdes minu näpuotsi.
"Ma ei tea," lausus ta. "On see halb?"
Ka hääl oli sama, madal, ja toon hajameelne. Ta rääkis alati niimoodi, mitte eriti hoolides sellest, mis ta ütleb, otsekui oleks ta juba millegi muuga hõivatud. Seetõttu jättis ta vahel mõistusetu, ja teinekord jälle häbitu mulje, kuna ta vaatas kõigele natuke kustunud imestusega, mis väljendus ainult silmades.
"Kas sind... nägi keegi?"
"Ei tea. Ma lihtsalt tulin. Kas see on siis tähtis, Kris?"
Harey mängis ikka veel minu käega, kuid tema nägu ei võtnud enam osa. Ta oli tusaseks muutunud.
"Harey..."
"Mis on, armas?"
"Kust sa teada said, et ma siin olen?"
See pani ta mõtlema. Naeratades - ta huuled olid nii tumedad, et kui ta sõi kirsse, ei olnud seda näha - näitas ta valgeid hambaid.
"Pole aimugi. Naljakas, eks? Sa magasid, kui ma tuppa tulin ja ma ei äratanud sind. Ma ei tahtnud sind äratada, sest sa oled ju tigekops. Tigekops ja tüütus." Oma sõnade taktis hüpitas ta tarmukalt minu peopesa.
"Sa olid all?"
"Olin. Ma jooksin sealt ära, seal oli külm."
Ta lasi mu käe lahti. Heites külili, raputas ta pead, nii et juuksed langesid ühele poole ja silmitses mind sellise muigega, mis alles siis lakkas mind õrritamast, kui ma mõistsin, et armastan teda. (Lk 43-44)
  • Ent kui läksin veidi eemale, siis nägin midagi säärast, mida teist korda näha ei tahaks.
Rakett rappus ja viskles seest tulevate löökide (kuid milliste löökide!) rahe all. Kui mustajuukselise nõtke tütarlapse asemel olnuks terasautomaat, poleks arvatavasti temagi suutnud kaheksatonnist mürakat nii kramplikult värisema panna! (Lk 50)
  • [Snaut:] Nii, aga nüüd kujutle, et kohtad ootamatult päise päeva ajal teiste inimeste hulgas SEDA kehastunut, sinu külge kuuluvat, hävimatut, mis siis? Mis siis saab?"
Ma vaikisin.
"Jaam," ütles Snaut tasa. "Siis tuleb Solarise Jaam." (Lk 57)
  • Mind peaaegu ei huvitanudki, kes on Snaudi ja Sartoriuse "külalised". "Mõne aja pärast", mõtlesin ma, "lakkame üksteist häbenemast ja endasse sulgumast. Kui me ei suuda "külalistest" vabaneda, siis harjume nendega ja hakkame koos elama, aga kui nende looja muudab mängureegleid, kohaneme ka uutega, ehkki teatud aja jooksul piinleme, ei leia endale asu ning võimalik, et üks või teine teeb endale otsa peale, kuid lõpuks saame siiski enesevalitsuse tagasi." (Lk 69)
  • Ta kummardus minu kohale. Ma tundsin oma huultel tema hingeõhku, siis ta embas mind nii tormakalt, et pealetikkuv vastupandamatu unisus hetkeks taganes.
"Ütle seda teiste sõnadega."
"Ma armastan sind."
Harey surus oma näo mu rinnale ja ma tundsin, et ta nutab.
"Harey, mis sul viga on?"
"Mitte midagi. Mitte midagi. Mitte midagi," kordas ta aina vaiksemalt.
Ma püüdsin silmi avada, kuid nad vajusid ise jälle kinni. Ei mäleta, kuidas magama jäin. (Lk 146)
  • Ent lahkumine tähendas loobumist sellest kaduvväikesest, võib-olla ainult kujutluses eksisteerivast šansist, mida varjas tulevik. Niisiis, aastad esemete, asjade keskel, mida mõlemad olime puudutanud, hingata veel seda õhku, mis mäletas veel tema hõngu. Mille nimel? Tema tagasituleku lootuses? Mul ei olnud lootust. Kuid minus elas ootusärevus, ainus, mis mulle temast oli jäänud. Milliseid täideminekuid, mõnitusi, milliseid piinu ma veel ootasin? Ma ei tea. Ent ma uskusin kindlalt, et halastamatute imede aeg pole veel möödunud. (Lk 158)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel