Sordiaretus
Proosa
[muuda]- Dotsent Oleg Mihhailov - lõssenkist, kaval keerutaja - tuli Tartu Ülikooli 1951. aastal rektor Feodor Klementi kutsel "Nõukogude Eesti bioloogiat tugevdama". Varsti selgus, et Klementil oli tema kutsumiseks ka teine põhjus - nimelt oli Mihhailov, nagu rektorgi, fanaatiline filatelist. Loenguid pidas Mihhailov vene keeles, eksamitel vastata lubas suureliselt ka eesti keeles, teeseldes, et on selle juba ära õppinud. Seetõttu oli talle eksamitel lihtne vastata - tuli vaid kasutada põlglikku intonatsiooni, rääkides Mendelist, Morganist ja Weismannist, ning manada häälde austusevarjund, kõneldes Mitšurinist, Prezentist või Lõssenkost (ükskõik, mis kontekstis, mõnikord ajasime sellist jama, et jube meenutada!), ja asi oli korras. Mihhailov kui mitšuurinlane sai kuulsaks "uue" päevalillesordiga "Gigant", millega ta olevat omaenda sõnul tõestanud Marxi, Engelsi, Lenini, Stalini, Mitšurini ja Lõssenko ideedega varustatud teadlase võimu looduse üle. Tegelikult oli see "uus sort" eriliselt optimaalsetes kasvutingimustes ülespoputatud sihvkataim - kõrge tõesti, aga temas polnud haisugi sihikindlast sordiaretustööst. (lk 62)
- Hans Trass, "Üksi ja ühes. Mnemograafia", Tartu: Ilmamaa, 2002