Surma ratsanikud

Roger de Flori saabumine Konstantinoopolisse. José Moreno Carbonero maal (1888)

"Surma ratsanikud" on Karl Ristikivi romaan, mis ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel aastal 1963. Romaan lõpetab Ristikivi ajalooliste romaanide sarja kroonikate triloogia. Eestis ilmus romaan 1990. aastal Maire Liivametsa järelsõnaga ning 2018. aastal EKSA väljaandes, mis koondab kroonikate triloogiat. Tsitaadid esmaväljaandest Lund 1963.

• [Don Ramón:] Aga pea meeles, et seikluste tee on loobumise tee. On ainult kaht liiki inimesi — kaupmehed ja vaimulikud, rahu ja seikluste otsijad. Rüütlid on püüdnud neid kaht teed ühendada, aga see pole kunagi õnnestunud. Tuleb aeg, kus nad peavad valima — ja siis ei ole neid enam. On ainult nimed nagu tühi mõõgatupp." (lk 15)
• Paljud inimesed annavad teistele meelsamini andeks kõik kuriteod, kui selle, et keegi on neist parem ja suursugusem. (lk 23)
• Nime Casarmana, mille ma nüüd oma tõelise, aga tundmatu perekonnanime asemel oma lastele pärandan, ütlesin esmakordselt Roger de Flori ees seistes, kui ma olin nii ärritatud, et ma ühe tähe alla neelasin. Aga ka sellele nimele on mul täieline õigus, sest eks ole me kõik Rooma kojast tulnud. (lk 27)
• Ka kõige parem ratsanik ei oska teha kõige viletsamatki hobust. (lk 38)
• Ja oli loomulik, et nii rüütlid, almugaavarid kui ka lihtsad sulased ja muu sõjarahvas ka edaspidi oma käsi ja relvi tahtsid pruukida võimalikult õige asja eest võideldes, eeldades, et tasu oli vastuvõetav. Ometi ei paistnud olukord eriti roosiline, sest kõik Euroopa valitsejad olid ennast vaeseks sõdinud ja kogu kristlikus maailmas valitses rahu. (lk 41)
• Nii oli almugaavaritel viimati ühe kloostri vendadega tõeline lahing tekkinud, kuna mungad oma pühalikku tõotust unustades labidad, hangud ja kaikad haarasid, et endid ja oma viinakeldrit kaitsta. (lk 43)
• Tessaloonika rahva põikpäisus on tuntud juba vanast ajast, sest apostel Paulus oli sunnitud neile kaks kirja kirjutama. Aga ma leidsin, et oleks vaja olnud veel kolmandat kirja, ja seda, mis selles kirjas oleks pidanud seisma, ütlesin neile nüüd ise. Ma ei usu aga, et sellest palju abi oleks olnud, sest kuigi nad nimetavad endid kristlasteks, on nad ometi õigest usust ära taganenud ja Kirikust välja heidetud. (lk 56)
• Leidsin lõpuks, et oli kergem asju ajada juutidega, keda oli palju siin linnas ja kellest mitmed rääkisid kastiilia keelt. Nad jutustasid, et nad olid siia tulnud, kui Kastiilia kuningas sundis neid ristimist vastu võtma. Ma ei hakka neid hukka mõistma, sest kui nad tõesti olid valmis igavesse hukatusse minema ja selle lisaks oma ajalikud elupäevad kreeklaste hulgas elama, oli Jumal neid juba küllalt karistanud. (lk 57)
• Kuna sõjamehed kogu oma jõu pidid koondama ajaliku vaenlase vastu võitlemiseks, ei võinud neilt nõuda, et nad ennast liha kiusatuse vastu võitlemisega nõrgestaksid. (lk 59)
• Isegi Püha Sofia kirikus, mis on kõige suurem kogu maailmas, võisin näha, kuidas kõik hoolitsuse puudusel lagunes, nii et paljud pühakud, keda väga osavasti ja kunstipärasel kombel värvilistest kivikildudest oli kokku pandud, nüüd kas nina, sõrmed või terve jala olid kaotanud, nagu oleks neid pidalitõbi tabanud. (lk 61)
• Ja kuna poolsaar oli väike ja sõjamehi palju, oli loomulik, et ei jäänud siinsele rahvale ühtki väärtasja, mis polnud hoolega ära peidetud, ega ühtki tütarlast, kes oli kevadeks neitsi. Aga ma pean meie kasuks ütlema, et me kunagi ei puudutanud kreeklaste kirikuid, ja nende preestrid võisid kartmata kanda hõberiste, mis kindlasti on Jumalale meelepärasem kui kullaga uhkeldamine. (lk 198)
• Kõik vana on paratamatult surmale määratud, et uus elu võiks tärgata ja kasvada. Me näeme ainult seda, mis on olnud, aga mitte seda, mis on tulemas. (lk 281)
• Kuningad surevad ja kuningriigid kaovad. Isegi kirikud langevad varemeteks ja Surm ratsutab oma saatjaskonnaga üle rusude õhtu poole.

Aga noor puu kasvab. (lk 296)