Mine sisu juurde

Tõnis Saarts

Allikas: Vikitsitaadid

Tõnis Saarts (sündinud 23. märtsil 1978) on eesti politoloog ja õppejõud.

Artiklid

[muuda]
  • Brexiti referendumi päevil ütles üks Euroopa Liidust lahkumise kampaania tuliseid eestvõitlejad Michael Gove palju vastukaja tekitanud lause: "Meil on villand kõikvõimalikest ekspertidest". Gove võttis kokku midagi sellist, mis oli Lääne ühiskondades tükk aega juba pinna all hõõgunud. Selleks on: anti-intellektualism, ekspertide-vastasus, soov "igamehe tarkust" taas au sisse tõsta.
  • Tõepoolest, kui internetimeedia-eelsel ajal väitis keegi tõsikindlalt, et maakera on lapik, siis ta naerdi igas veidigi tõsisemas seltskonnas välja. Seesuguse inimese vaadetele ei eraldatud ruumi ajakirjandusveergudel, teda ei kutsutud esinema kõnekoosolekutele.
Nüüd leiavad aga lapiku maa teooria kuulutajad tuhandeid mõttekaaslasi internetiavarustes. See lisab vandenõuteoreetikutele enesekindlust ja tekitab vale kujutelma, et avalik arvamus ongi suuresti nende poolel.
Kui aga sekkuvad eksperdid, kes hakkavad väitma midagi vastupidist, siis haavab see teatud inimeste minapilti: "Kuidas siis nii, et keegi suvaline professor tuleb mulle ütlema, et ma ei saa maailma asjadest aru… Ometi mõtlevad paljud nii nagu mina…".
Kui mängu sekkuvad lisaks veel populistlikud poliitikud, kes kuulutavad, et kliimamuutus on jama, hanerasv ja nõudepesuvahend aitavad koroona vastu, ning eksperdid on üleüldse ebausaldusväärsed ja poliitiliselt kallutatud, siis saabki ring täis.
  • Sotsiaalmeedia pole kaasa toonud ainult "kõlakambrite" ja "infomullide" probleemi. Tekkinud on palju fundamentaalsem vastuolu: ühel poolel on läbinisti demokraatlik internetimeedia, milles domineerivad pigem arvamused, mitte analüütilisus, ning kus igaüks võib infot otsides saada justkui ise eksperdiks; teisel poolel on aga põhivoolu meedia, mis valib kõneisikuid nende staatuse ja kvalifikatsiooni alusel.
Haritlasaristokraatia ja ekspertide ülimuslikkus ning digiajastu demokraatlik arvamuste küllasus ei haaku omavahel. See olemuslik vastuolu tekitab inimestes segadust.
  • Tänapäeva maailmas defineerib inimeste sotsiaalset staatust ja eduvõimalusi järjest enam tema haridustase.
Viimase poolsajandi jooksul toimunud kõrghariduse ekspansioon on loonud uue, niinimetatud kognitiivse klassi, kes siis sujuvalt on haaranud kõige kõrgemapalgalised ja prestiižsemad ametikohad. Lõhed nende vahel, kes teenivad elatist vähem kognitiivset võimekust nõudvatel aladel ja nende vahel, kes töötavad teadmispõhistes valdkondades on võrrelamatult laienenud – esimeste kahjuks ja viimaste kasuks.
Kuid see pole kõik. Diplomeeritud eksperdid on tunginud järjest enam kõikvõimalikesse otsustuskogudesse, kus arutatakse olulisi küsimusi, puudutagu see rahandus-, sotsiaal-, või kliimapoliitikat, jne. Mitte keegi pole neid sinna valinud, kuid ometi on neil suur mõju sellele, millised otsuseid poliitikud rahva nimel vastu võtavad.
  • Niisiis, kui me paneme pildi kokku, saavad mõningaste ühiskonnarühmade skeptilised hoiakud ekspertide suhtes üsna mõistetavaks. Nende jaoks peab uus haritlasaristokraatia end nii väljavalituks, et arvab endal olevat õiguse kogu ühiskonna eest rääkida, otsuseid teha ning õpetada, kuidas teised peaksid elama. Seda olukorras, kus internetis on arvamusruum vaba ja igaüks võib guugeldades ise eksperdiks saada.
Pealegi kasutavad eksperdid avalikkusega suheldes arusaamatuid termineid, nad vaidlevad pidevalt üksteisega, teevad vahel vildakaid prognoose, osa ekspertidest tunduvad olevat isegi poliitiliselt kallutatud, jne. Miks me peaks neid usaldama?
  • Siiski on koroonakriis veenvalt näidanud, et ekspertide soovitustele toetudes on tulemused kindlasti paremad, kui need oleksid puhtalt poliitikute "omaenese tarkust" tulenevalt. Kuid see omapärane "uskumise ja vaenamise" suhe ekspertidesse muutub ilmselt 21. sajandi pärisosaks. See kätkeb endas paljusid vastuolulisi arenguid, mis viimaste kümnendite jooksul on meie elu mõjutanud: sotsiaalmeedia tulek, haridusrevolutsioonist tulenev uus klassisõda, populismi tõus ja palju muudki.