Nüüd seisan ma aknal ning vaatan laia maailma, seda maailma, mille ma oma väljamõeldiste keskel pikkadeks ajavahemikeks unustan. Tuhkpihlakas värava kõrval lidutab tuules. Aeg-ajalt sasib temast kinni järsk ja metsik tuulehoog ning paneb ta hiigelvõra nukrat tantsu lööma: õõtsuma, painduma. Ta on seisnud seal kauem kui mul eluaastaid ja ta seisab seal selgi päeval, kui ma siit minema rändan. See võib juhtuda üsna pea, sest ma ajan ennast armutult takka. Ühel päeval on mu pealuus hambad irevil, mõtlen ma, kuid tuhkpihlakas tantsib üha edasi. (lk 219)
Karin Fossum, "Murdekoht", tlk Sigrid Tooming, 2008
