Vanemkarjus Pavel Lambei istus voori ühel nartal ja tukkus, kõikudes liikumise taktis. Ta sarnanes määratu öökulliga. Päevinäinud vana soviku hall turris karv meenutas linnu sassiaetud sulestikku, pähetõmmatud ümmargune peakott varjas nägu.
Tukkumine oli ergas sõidutukastus. Karjus kuulis ja tundis kõike enda ümber selgesti, samuti nagu ta ilma igasuguse pingutuseta püsis oma kolikoormal. Narta ette rakendatud põdrakolmik nälpsas käigu pealt samblikku, mis paiguti lume alt paistis; kuskil eespool haukusid koerad, püüdes karjast eemaldunud põtru kokku ajada; oli kuulda, kuidas valvekarjus kergel nartal mööda kihutas; lõunatuul hakkas tugevamini selga puhuma. (lk 7)
